32AASTANE NAINE: Ma ei taha lapsi! Aga keegi ei usu!

32AASTANE NAINE: Ma ei taha lapsi! Aga keegi ei usu!

Hiljuti lugesin, kuidas üks Eesti esinaispoliitik teatas, et pole olemas naisi, kes ei taha saada lapsi. On! See naine olen mina! Miks te mind ei usu?

Hiljuti lugesin, kuidas üks Eesti esinaispoliitik teatas, et pole olemas naisi, kes ei taha saada lapsi. On! See naine olen mina! Miks te mind ei usu?

Olen kolmekümnendates naine, kes tunneb end seltskonnas alati kui kala vees. Mulle meeldib kõvahäälselt oma arvamust avaldada ja diskussiooni tekitada. Aga on üks teema, mille üle diskuteerides (see pole isegi tegelikult arutamist väärt!) lahterdatakse sind pigem isekaks või imelikuks, kui avaldatakse toetust ning patsutatakse õlale. Ma ei taha lapsi! Aga see pole ju võimalik!?

Ühtäkki on kõik minu sõbrannad, ka need, kellega veel aasta tagasi klubis laua peal tantsisin ja päikesetõusul burgeriputka järjekorras seisin või nädalase etteteatamisega reisi Hiinasse bookisin, maha rahunenud ja soovinud oma ellu midagi uut – last! Nojah, tegelikult on nad seda vist päris pisikese plikana juba tahtnud, aga nüüd on bioloogilisest kellast järsku saanud häirekell ja vaja on iga hinna eest kellelegi uus elu anda.

Mina pole sellest aga kunagi unistanud. Okei, okei, võibolla kümnesena mõtlesin, et oi, kui ma 22 olen (niii vana!), siis on mul kaks last, kuulus poplauljast mees ja suur maja. Üllatuseks jõudis „22 viimane taks” aga liiga ruttu kätte ning alles siis läks elu oi kui põnevaks – ülikooli lõpp, äge töö, maailm valla, raha piisavalt ja tahe reisida – igale poole! Nüüd, kaheksa aastat hiljem, olen ma ikka veel seda meelt, et mu elu on liiga lahe, et laps saada! Küsin endalt iga päev, et kas ma olen selle 000,1% naiste hulgas, kes ei olegi emaks loodud?

Kas ma olen imelik?

Ma mõtlen siiralt, et ma ei oleks hea ema. Olen selleks liiga isekas. Ma ei suudaks iial enda soove alla suruda ja mõelda rohkem teisele kui endale. Jah, jah, ma tean, need emainstinktid pidid seda tegema, aga ma ei taha sellega riskida – mis siis, kui mul need ikka ei tööta? Tunnistan, et ka sünnitus ja uue elu kandmine enda sees tundub mulle üsna õudne ning see, et keegi end minu kõhus mugavalt tunneb, tekitab minus judinaid.

Mulle meeldib olla vaba – igas mõttes vaba, ma ei oska elada nii, et keegi dikteeriks mulle, millal ma peaksin koju tulema, kedagi punktist A punkti B viima või hoopiski koju jääma!

Ilmselt siis olen imelik, sest seda juttu teistele rääkides olen saanud ikka kümneid viltuseid pilke ja pöörlevaid silmi, mis sõnatult küsivad: „No mis inimene sa oled?”. Ma pole enam ju kahekümnene, et see mul mingi hooajaline kapriis on! Kolmekümnendates naist võiks ju ometi uskuda! Jah, muidu olen ma üsna hooliv inimene, helistan vanematele iga päev ja ka sõpradega hoian kontakti ning olen nõus oma lähedaste nimel ka nahast välja pugema, aga emana ma end ette ei kujuta.

Ma saan aru, et naine on loodud emaks ja see on aegade algusest nii olnud, aga ma tean ka seda, et kõik inimesed on erinevad ja tahavad erinevaid asju. Miks on nii raske mõista siis seda, et KÕIK naised ei taha emaks saada? Miks ma pean end sellepärast alaväärsena tundma ja oma valikut põhjendama. Miks on keskkooliharidusega nelja lapse ema ühiskonna silmis väärtuslikum kui lastetu, magistrikraadiga spetsialist, kes on oma karjääri tipul ja naudib elu täiel rinnal?

Ilmselt te nüüd kõik mõtlete, et mis siis, kui peaks kogemata juhtuma, et ma jäängi beebiootele. Jah, ma oleksin valmis tegema aborti, aga ma üritan iga hinna eest end selle eest kaitsta. Ilmselt nüüd olen ma juba end tõestanud kohutava inimesena, kelle jutt tekitab kõikides neis, kel oksütotsiinitase ohtlikult kõrge, küsimuse: „On see üldse naine?”. Olen küll, vägagi, ehk rohkemgi kui tema, kes rasvaste juustega kannab puusal üht ja käe otsas teist eluõit ning kes unistab mitte puhkusest Maldviidel, vaid hoopis ühest rammusast unetunnist. Ma ei leia, et ma peaksin üldse selliseid võrdlusi tooma, aga ma tunnen, et ühiskond sunnib mind selleks.

„Kas sa ei muretse selle pärast, et sa jääd vanaks ja üksikuks?”

See on küsimus, mida peale minu ülestunnistust on vähemalt 2000 korda küsitud. Okei, ehk on üks null liiast, aga sellele vastamine on nii tobe, et mulle tundub, nagu pool maailma oleks seda juba küsinud. Ei, ma ei muretse. Või vähemalt ma ei oskagi muretseda, see ei tundu mulle üldse oluline. Jah, selle peale on öelnud, et seda arvad sa praegu, aga siinkohal pean ma jälle ütlema, et ma pole ju enam 20 ning 30 on üsna arvestatav vanus selleks, et ise otsustada ja omi valikuid teha! Kui ma olen oma elu viimastel aastatel õnnetu lihtsalt sellepärast, et keegi mind vaatama ei tule, siis on see minu valik ja keegi teine ei pea selle pärast oma esimesi halle juuksekarvu juba praegu saama.

„Küll sa oma meelt muudad!”

Okei, kui te minu valikut ei austa, siis võiks lihtsalt selle lapsetegemise teemaga puhtast diskreetsusest distantsi hoida. Kuidagi imelik, võiks isegi öelda, et ebaviisakas, on see ümber nurga suunamine titetegemise poole. Aga kust te kõik teate, et ma üldse saan lapsi? Seda ei küsi kunagi keegi. Küsitakse ainult, et miks sul ei ole juba lapsi? Mis sul viga on? Aga kui ma vastaksin ausalt, et MUL EI OLE, SEST MA EI SAA LAPSI? Kuhu te sel hetkel oma silmad peidaksite?

Minu motoks on läbi elu olnud „Ära iial ütle iial!” ja see kehtib ka siin. Oma kirjatükiga tahtsin vaid kõneleda nende naiste eest, kes selle „tähtsa teo” omal või looduse soovil tegemata on jätnud! Nii nagu igal asjal ja teol elus on põhjus, on ka sellel siin.

 

Buduaari kirjakast

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar, suvi 2015