Heidi Ruul: neetud sibulad!

2 kommentaari
Heidi Ruul: neetud sibulad!

Kartulid ja apelsinid on sõnapaar, mis on tuttav pea igaühele, kes mõnikord televiisori ette ära eksib. Fiktiivse psühholoogi poolt välja käidud teooria lahterdab kõik maailma naised kaheks: kuivadeks kartuliteks ning maitsvateks ja mahlasteks apelsinideks. Minu meelest on meeste suhtes äärmiselt ebaõiglane, et nemad puu- ja juurviljaletil pakutavast valikust küsimata välja jäeti – seega parandan teiste poolt tehtud vea ning teen pidulikult ettepaneku ka umbes pooli mehi mõne toreda aiasaadusega samastada: millel on palju erinevaid kihte ja mis paneb pisarakanalid aeg-ajalt justkui iseenesest tööle? Mille hakkimist me pigem väldiksime, sest teame juba alguses, kuidas asi kulmineerub? Sibulad, need neetud sibulad. 

Kartulid ja apelsinid on sõnapaar, mis on tuttav pea igaühele, kes mõnikord televiisori ette ära eksib. Fiktiivse psühholoogi poolt välja käidud teooria lahterdab kõik maailma naised kaheks: kuivadeks kartuliteks ning maitsvateks ja mahlasteks apelsinideks. Minu meelest on meeste suhtes äärmiselt ebaõiglane, et nemad puu- ja juurviljaletil pakutavast valikust küsimata välja jäeti – seega parandan teiste poolt tehtud vea ning teen pidulikult ettepaneku ka umbes pooli mehi mõne toreda aiasaadusega samastada: millel on palju erinevaid kihte ja mis paneb pisarakanalid aeg-ajalt justkui iseenesest tööle? Mille hakkimist me pigem väldiksime, sest teame juba alguses, kuidas asi kulmineerub? Sibulad, need neetud sibulad. 

Täpselt nagu poes leti ees seistes sobivaid juurikaid sorteerides, saame ka elus valida, millist tüüpi mehe me endale lõpuks “korvi paneme”. Sibul on asi, mille võib leida pea igast ostukorvist. Täpselt samamoodi on iga naine (vähemalt need, keda mul on au tunda) oma elu jooksul vähemalt ühe sibulatüüpi mehega kokku puutunud. Igati nauditav kogemus, välja arvatud üks väike pisiasi: seda masti mehed ajavad naisi pidevalt nutma, sest nad lihtsalt pole võimelised ennast kellelegi lõpuni avama. 

Sibulaid on erinevaid, kuid kõigil on ühtmoodi palju erinevaid kihte, mille nägemiseks tuleb kõigepealt seda kattev koor maha rebida. See on kogu protsessi kõige valutum ja pisaratevaesem osa. Edasi läheb juba ohtlikumaks ning mida sügavamale jõuad, seda ebamugavamaks kõik muutub: lõpuks voolavad pisarad juba nii tihti, et nende üle ei suudaks ka parim raamatupidaja arvet pidada. Täpselt nii on ka siis, kui sinu elus on sibul-mees. Mida lähemale tema südamele pääsed, seda rohkem valu sellega kaasneb. Ometigi ollakse vabatahtlikult nõus neid lõputuid pisarajõgesid valama. 

Miks see siis nii on? Selles puudub ju igasugune loogika?! Küll aga on selles palju naiselikku loogikat. Mulle tundub, et igas naises peitub üks ajuvaba masohhist, kes aeg-ajalt ohjad mõnuga enda kätte haarab. Mõnikord, kui tuleks “ei” öelda, hakkab see südamest “jaa” karjuma. Sobivat meest valides suunab masohhist sind automaatselt kõige keerulisema eksemplari juurde – lihtsalt selleks, et saaksid taaskord juba tuttavat Ema Theresa rolli etendada. Miks me endaga nii teeme? Miks meile ennast piinata meeldib? Miks tõmbab naisi nagu magnetiga meeste poole, kes neile kas siis tahtlikult või tahtmatult paratamatult haiget teevad? Kas see on võimalus endale tõestada, et armastus on kõikvõimas relv, mille abil saab isegi sibul-mehe võluväel endale sobivaks kaaslaseks dresseerida või siis emalik tahe kodustada see armas, kuid tahumatu metsik kass? 

Naised valivad alateadlikult silmapiiril sillerdavate meeste hulgast enda huviobjektiks just selle, kelle lihvimata nurgad võimalikult kaugele paistavad. Tean, et mina valin. See toimib tegelikult vist mõlemat pidi: mida kättesaamatum ja keerulisem huviobjekt parasjagu on, seda võimsamaks kasvab huvi ja soov temaga koos olla. Just see teebki alfa-isasest tüübist mehe, kes naiste põlved nõrgaks võtab – teda pole võimalik püüda ja isegi, KUI see õnnestub, siis seda rõõmu ei jätku paraku eriti kauaks. Küll aga jagub veevärki! 

Minu jaoks võrdub armastus valuga. Olen oma elus siiani eranditult ainult sibulaid ligi tõmmata/välja valida suutnud ja seetõttu ka omajagu erinevas koguses pisaraid valada saanud. Olgu tegemist siis töönarkomaaniga või mehega, kes aasta pärast pooleks kümnendiks kodumaalt varvast lasta kavatseb, või mehega, kes lihtsalt monogaamiaga kohaneda ei suuda – alati on mingi “AGA” ning tavaliselt saab just see ka saatuslikuks. Usun, et tegelikult peidavad ennast kuskil veel lisaks ka mõned toredad ja tervisele kasulikud kapsad, kaalikad, porgandid ja suvikõrvitsad, kes mind nutma ei ajaks ning kellega oleks mõistlik ühine kodu luua. 

Olgu kuidas on, aga sibul-mehed on nõutud kaup ja seda hoolimata faktist, et kogu ettevõtmine võrdub võimatu missiooniga. Seetõttu tuleb nendega kokku puutudes äärmiselt ettevaatlik olla. Mõistlik oleks igasugust kokkupuudet üldse vältida, aga see on hetk, kui õlal pesitsev Väike Kurat hakkab kõrva sosistama kulutatud väljendit, mis soovitab eranditult alati oma südame häält kuulata. Mina olen selle Kuradi ori: mulle meeldib oma südant kuulata. Kas see on mind ka kuskile viinud? Siiani mitte! 

Sellest hoolimata tahaks uskuda, et iga naise elus on see üks ja õige mees, kes tuleb ja jääb. Tahaks uskuda, et igaühe eluraamatusse on ette kirjutatud peatükk, mis endas Hollywoodilikult kaunist (ning pisut lääget) kulminatsiooni sisaldab (sest see on asi, mida iga naine ju südames salamisi ihaldab?). Seniks aga naudime sissejuhatavaid peatükke, koorime rõõmsalt sibulaid ning ulume terviseks! 

 

Heidi Ruul