JUDITH: KARTSIN, ET kohe sirutab paks surnud käsi välja ja haarab minust kinni!

See võib kõlada naljakalt, aga kui James isegi lõunaks välja ei ilmunud, alles siis taipasin, et midagi on valesti. Mercedes oli kohemaid jälle päikese käes magama jäänud, bikiinirinnahoidja sõlmimata paelad seljal laiali, ja mina olin lugenud ajaviiteks Chagalli elulugu, mille olin toonud kaasa juhuks, kui meil avaneb võimalus käia ära Saint-Paul-de-Vence’is. Poole ühe ajal hakkasin muretsema ja olgugi et püüdsin veel mõned minutid raamatule keskenduda, teadsin, et midagi on viltu. Mis siis, kui James on haige? Ta oli muudkui padranud oma kohutavast kõhulahtisusest. Võib-olla on tal arsti vaja? See häda meil veel puudus. Sidusin hommikumantli hõlmad kinni ja läksin üle muruplatsi tagasi maja juurde, maldamata isegi fuajees lifti oodata. Teisele korrusele jõudes tormasin juba piki koridori ja kohmasin tolmuimeja kohale kummardunud toateenijale „Désolée“. Läksin otsejoones Jamesi tuppa ja teda nähes ma lihtsalt teadsin.

Ma ei olnud mitte kunagi varem surnut näinud, kuid mehe keha oli kuidagi õõnsalt liikumatu ja tema näojoontes valitses mingi kummaline tühjus, mis andis märku igasuguse elujõu puudumisest. James ei näinud välja, nagu ta magaks. Ta nägi välja lihtsalt surnud. Suurt valgete linade vahel lebavat keha kattis puuvillane öösärk, mille alt sirutuvate koorikuliste ja paksude varbaküüntega jalgade tõttu meenutas ta groteskset elatanud putot. Ma küll juba teadsin, kuid lasin siiski spontaanselt käiku mõned filmidest õpitud võtted – läksin ja võtsin meigikotist põsepunakarbi ja tõstsin avatud peegli ettevaatlikult mehe näo kohale. Ei midagi. Ma ei suutnud sundida end tema silmi lahti tõmbama, küll aga kergitasin hirmuvärinal ta lihavat käsivart ja püüdsin leida üles pulssi.

„James?“ sisistasin palavikuliselt, üritades talitseda huulile kerkivat lämmatavat karjet. „James!“ Ei midagi.

Läksin teisele poole voodit, et telefon võtta ja valvelauda helistada, ent jäin oma olukorra üle mõtlema. Pea käis ringi ja oleksin tahtnud oksendada, kuid ma ei võinud nüüd kontrolli kaotada. James oli joonud – tavaliselt ta ei joonud ja võib-olla ei tohtinudki juua. Hingasin sügavalt sisse, ise üle kere vabisedes. Kujutasin seda kõike juba ette: nobedad ja diskreetsed hotellitöötajad, kiirabi, politseijaoskond. Mis iganes rahustikokteili Mercedes talle sisse jootis, lahkamise korral tuleks see välja ja tegu oleks tapmisega. Kujutasin juba ette ajalehepealkirju, meie nimesid, oma ema nägu. Vanglasseminekut, mis oli kujuteldamatu ja võimatu. Järsku kuulsin läheneva tolmuimeja häält. Toateenija kavatses hakata meie tuba koristama. Jooksin sviidi ukse juurde, sobrasin rippuvate hommikusöögimenüüde ja ohutuskaartide vahel, pillasin need maha ja tuhlasin edasi, et leida üles silt „Palun mitte segada“. Niisuguses hotellis võitis see meile mitu tundi. Vajusin aeglaselt ühele valgetest diivanitest istuma. Hinga, Judith. Mõtle.

Ma ei olnudki meie passe administraatorilauda viinud, olin selle lihtsalt ära unustanud. Hommikusöögiarvele olin kritseldanud „L. J.“, põgusad nimetähed. Olime nimetanud teineteist klubinimedega ja suurema osa ajast päikeseprille kandnud. Töötajad olid küll näinud meid tulemas ja minemas, aga me olime ju ometigi Lõuna-Prantsusmaal – nad eeldasid tõenäoliselt, et olime lihtsalt kaks nädalavahetuseks paarisnumbrina palgatud lõbutüdrukut. Kui meil õnnestuks välja pääseda, ei saaks nad meid jälitada muul viisil kui vaid kirjelduste järgi; hotell oli suur, mistõttu võis minu arvates loota, et töötajad olid koolitatud asjadele mitte liigselt tähelepanu pöörama. Sõrmejäljed? Tegelikult polnud mul õrna aimugi, kuidas see asi töötab, aga teadsin kindlalt, et varasemad karistused mul puuduvad ja Leanne’il minule teadaolevalt samuti. Kas nende säilitamisega ei tegelenud mitte mingi amet? Mingi hüpertehnoloogiline rahvusvaheline DNA-andmepank?

Ma ei tohtinud nii mõelda. Olin sageli oma toanaabrite meditsiiniõpikuid lapanud, kuid polnud siiski kindel, kas suudan leida mehe juures mingeid silmnähtavaid äkilise südameseiskumise tundemärke. Ta oli ülekaaluline, väljas oli palav ja ta oli olnud vahekorras – kahtlemata oli see ju kõige loogilisem järeldus? Tänasin Jumalat, et tublid tüdrukud kõik alati ilusti alla neelavad: tänu sellele ei leidunud linadel minu kohta suuremaid asitõendeid. Kui aga keegi lõpuks välja mõtleks, et lugu on keerulisem, oleksime meie selleks ajaks juba tagasi kodus oma elu elamas. Ja kui keegi tuleks meid taga otsima…

Öine pakikandja oli näinud meid eelmisel õhtul tagasi hotelli jõudmas. Võisime öelda, et olime tulnud reisile lihtsalt nalja pärast ja hiljem, kui asjaks läks, ikkagi tagasi kohkunud. Kaks rumalat tüdrukut üht vanameest ninapidi vedamas. Võisime öelda, et James vihastas, kui me lubatud seksist keeldusime, ja käskis meil järgmisel päeval ära koju minna, mispeale me ilma temata linna peale läksime. Ja head aega ei öelnud me sellepärast, et arvasime, et ta magab ja on meie peale tige. Usutav. Võtsin hommikumantli taskust mobiili ja saatsin Leanne’ile sõnumi, et ta otsekohe üles tuleks. Mu pöial oli niiske ja kippus ekraanil libisema. Jamesil oli naine – Veronica. Nad leiaksid ta mehe passi kaudu üles ning võib-olla eelistaks ta ise ajada asju vaikselt, ilma skandaali tekitamata. Kahtlemata oli ta arvestanud, et pigem varem kui hiljem tabab meest infarkt niikuinii.

Mu telefon värises. Leanne oli ukse taga. Avasin selle ja tõmbasin ta sviiti sisse.

„Istu maha. Ära ütle midagi ja ära jumala pärast kisenda. Ta on surnud. See ei ole nali ega mingi eksitus. Mida iganes sa talle andsid, seda oli liiga palju. Ta on seal toas.“

Ma polnud mitte kunagi varem näinud kedagi näost valgeks minemas – osalt oli isegi huvitav jälgida, kuidas veri tõepoolest valguski tal näost ära ja päevitunud nahk tõmbus rohekaks. Läksin vannituppa ja võtsin bidee kõrvalt ühe peentest linastest rätikutest. Mässisin selle endale ümber käe ja viisin talle baarist ühe tillukese konjakipudeli, ilma klaasita.

„Joo ära.“

Ta neelas pudeli sisu kuulekalt ühe lonksuga alla ja hakkas siis nuuksuma, peites näo hommikumantli varrukatesse. Võtsin pudeli ja läksin tasakesi Jamesi tuppa tagasi. Voodil lebava kogu poole vaatamata asetasin lihtsalt tühja pudeli öökapikesele. Tema organismis leidus niikuinii alkoholi, nii et pudel ei saanud tulla kahjuks.

Püüdsin kõlada nii hellalt, kui oskasin.

„Leanne, asi on halb. Väga halb. Me ei tohi sellest kellelegi rääkida, mõistad? Kui me räägime, siis on tegu kuriteoga, isegi kui me seda nii ei mõelnud. Me võime vangi minna. Ütle mulle, et sa saad aru.“

Ta noogutas. Ta nägi uskumatult noor välja.

„Ma korraldan kõik ära. Kas sa tahad, et ma korraldan kõik ära?“

Ta noogutas veel kord, tänulik ja meeleheitel. Mul oli seda endalgi raske uskuda, aga peale minu vaistu ei olnud meil mitte midagi. Pidin lihtsalt tegutsema sama kiiresti, kui mõtlesin. Leanne hakkas õhku ahmima, tema kurgust kostvad luksatused muutusid üha hüsteerilisemaks.

Võtsin tal tugevasti randmeist.

„Vaata mulle otsa. Leanne, vaata mulle otsa! Lõpeta ära. Hinga. Lase käia, hinga lihtsalt sügavalt sisse. Ja uuesti, just nii, ole nüüd tubli. On parem?“

Ta noogutas jälle.

„Okei. Nüüd ei tule sul teha muud, kui ainult täpselt nii, nagu mina ütlen. Nad ei tea, kes me oleme – kõik saab korda. Kuula nüüd! Kõik saab korda. Pane riided selga, midagi kena ja viisakat. Pane kõik asjad kotti. Kontrolli hoolikalt vannitoast, et seal ei oleks meiki, pudeleid ega midagi.“ Ma ei arvanud tegelikult, et see eriti vajalik oleks; keskendumist nõudev ülesanne oli mõeldud lihtsalt selleks, et ta tasa püsiks. Ta komberdas meie magamistuppa nagu haige.

Läksin ise tagasi Jamesi juurde. Kuni ma pilgu mujal hoidsin, oli kõik enam-vähem hästi, aga ometi oli mul õõvastav tunne, et kohe-kohe sirutub üks paks surnud käsi välja ja haarab minust kinni. Toas ringi vaadates märkasin toolil rippumas ta tumesinist linast pintsakut. Kasutasin jälle rätikut, et käsi sisetaskusse pista, ja leidsin sealt telefoni, mis oli välja lülitatud. Parem oligi. Seal leidus ka rahakott krediitkaartide, juhiloa ja paari viiekümneeurosega ning hõbedane Tiffany rahaklamber. Tõenäoliselt Veronica kingitud. Võtsin raha klambri vahelt välja. Suurem osa sellest oli violetsetes viiesajastes, sekka mõned kollased kahesajased. Lugesin raha üle, kuna ei uskunud oma silmi, ja siis veel ühe korra. Siis mulle aga meenus. Me olime Eden Rocis. Hotell oli tuntud selle poolest, et arveldas ainult sularahas – olin lugenud mingi labase restoranikriitiku kirjutatud arvustust, kus too selle üle kekutas. Jumal teab, kui palju siin üks sviit maksis, aga James oli ilmselgelt välja võtnud kogu arve maksmiseks vajaliku summa ja lisaks veel mulle lubatud raha. Kokku oli seda õige pisut üle kümne tuhande euro. Võtsin rahakoti vahelt kaks viiekümnest, lisasin neile kahesajase ja panin need rahaklambri vahel pintsakutaskusse tagasi. Ühe pöörase hetke vältel kaalusin ka, et võiksin võtta ära kullast Rolexi, kuid see oleks olnud liiga rumal. Ülejäänud raha rullisin tugevasti kokku ja pistsin oma hommikumantli taskusse.

Leanne istus teksade ja halli T-särgi väel kannatlikult voodiäärel ja vahtis oma kiilkontsaga platvormkingades jalgu. Viskasin talle oma beeži Alaïa lõuendjaki. See oli küll minu poolt paras ohver, kuid ilmselt võisin nüüd endale uue osta.

„Pane see selga ja prillid ette. Mul ei lähe kaua.“ Ta küll üritas, aga hakkas vappuma ega suutnud käsi kuidagi kitsastest varrukatest sisse ajada.

„Kui sa hüsteeriasse lähed, siis ma löön sind. Lõpeta ära. Lihtsalt ole, kurat, tänulik, et mul oli piisavalt oidu mitte politseisse helistada.“

Surusin oma asjad kiiruga reisikotti, nende seas ka odava sekspesu, mida olin veel eelmisel päeval kandnud. Kingad, kosmeetika, telefonilaadija, raamatud, juuksehari, sülearvuti. Siis võtsin Chaneli käekotid paberkottidest välja, toppisin meie teised kotid nende asemele ja asetasin logodega kirjatud ümbriskotid tagasi kõige peale. Nii ei näinud me välja mitte lahkumisvalmis, vaid lihtsalt teel rahulikule laupäevasele šopingutuurile. Püüdsin järele mõelda, mis kell hotellis toad üle antakse. Kui see oli järgmise päeva lõuna ajal või kas või kell üksteist, oli meil tänu „Palun mitte segada“ sildile küllalt aega. Lippasin tagasi elutuppa. Eden Roci kirjaploki pealmisel lehel seisis minu hoogsas kirjas jäetud teade: „Läksime ujuma! All näeme, kallis. Musi!“ Rebisin selle lehe ära ning kindluse mõttes ka järgmise lehe – juhuks, kui pastakas oli jätnud jälje. Kortsutasin paberid kokku ja torkasin endale taskusse.

„Nii, läksime. Hoia telefoni käes. Kui me fuajeesse jõuame, hakka sõnumeid toksima ja hoia pea maas. Ära kiirusta.“

Toateenija passis ikka veel koridoris. Mõtlesin, et hakkan öökima, kui ta mind kõnetas.

„Voulez-vous que je fasse la chambre, madame?“

Suutsin välja võluda häirimatu naeratuse. Ta ei olnud minust kuigi palju vanem, kuid ta nahk oli koltunud ja aknearmiline. Tundus, et ta ise just kuigi palju Côte d’Azuri päikest ei näe.

„Pas pour l’instant, non merci.“

Liikusime edasi, laskusime liftiga fuajeesse ja astusime sissesõiduteele.

„Vous avez besoin d’une voiture, mesdames?“

See oli sama pakikandja, kellele olin eelmisel päeval jootraha andnud. Pagan võtaks.

„Non merci. Nous avons besoin de marcher!“ Purjus Inglise lipakad lähevad pohmelliraviks jalutama – nii lootsin teda arvavat.

Siis kõndisime juba piki sissesõiduteed edasi ja kallakust alla, Leanne’i pahkluud ohtlikult vänderdamas. Hotell asus Cannes’ist küllaltki kaugel ning mõnda aega kõndisime mööda täiesti tühja teed, mida piirasid kahelt poolt valged müürid ja turvaväravad. Kuna möödusime mitmest rohelisest prügikonteinerist, tõstsin ühe raske kaane üles ja toppisin puruksrebitud paberitükid sinna sisse. Käes oli kõige palavam päevaaeg ja paberkoti nöörist sangad soonisid mu sõrmedesse randid. Pea valutas ja tundsin seljal märga higilaiku. Leanne vantsis vaikides mu kõrval.

„Kõik on hästi, Leanne, kõik saab korda. Muudkui aga kõnni.“

Lõpuks jõudis käänuline tee mere äärde. Üles vasakule vaadates nägime, kuidas läbi palminarmaste hakkasid just nagu show-tüdruku ripsmete vahelt tasapisi paistma hotelliaknad, mis paistsid täiesti häirimatud. Lahel tiirutas ohtralt skuutreid ja jahte, kaugemal taamal tegi ülesõitu Île Sainte-Marguerite’i praam. Peatusime esimeses väikeses baaris, kus ma tellisin kaks Oranginat ja küsisin teenindajalt viisakalt, ent mitte liiga korrektselt, kas ta saaks aidata meil Nice’i lennujaama minekuks takso tellida. Mees porises pisut prantsuse keeles, kuid sel ajal, kui ma jookide eest maksin, pööraski maja ette valge Mercedes. Leanne vahtis tuimalt taksoaknast välja. Mulle meenus tema sõjakas nilbitsemine rahvusgaleriis ja tundsin pisikest kahjurõõmusädet. Kes nüüd vana hea Rasu abi vajas, ah? Miski – võib-olla tema nii alistunult norgus pea – tõi mulle äkitselt meelde tolle reede, kui saabusid kohtutäiturid.

Mu ema ei olnud joodik. Enamasti suutis ta töökohta hoida, mida iganes ta siis selleks kuuks leidnud oli; enamasti tõusis ta ikka hommikuti üles. Vahel aga sai tal kõigest lihtsalt villand, ja siis ta jõi. Ei rõõmsalt ega hoolimatult, vaid lihtsalt lonkshaaval õndsa unustuse poole. Mis tegelikult võis tema elu arvestades olla täiesti tervemõistuslik reaktsioon. Mulle meenus, et kui uksekell helises, olin ema just voodisse saanud, katnud ta roosast šenillist päevatekiga ning asetanud öökapile teetassi ja plastmasskausi juhuks, kui tal peaks silmi sulgedes tuba keerlema hakkama. Kell pidi olema üheteist paiku.

„Kes see on, ema?“

Ta ei suutnud enam kõnelda, kuid sai lõpuks siiski öeldud, et asi puudutab televiisori järelmaksu. Ta ei olnud juba mitu kuud arveid maksnud ja firma oli ilmselt halvaks läinud võla edasi müünud.

„Kas sa tahad, et ma ajan selle korda, ema? Ma ajan selle korda.“

„Aitäh, kullake,“ oli kõik, mis ta öelda suutis.

Tegin ukse lahti, ise ikka veel koolivormis. Püüdsin öelda, et olen üksi kodus ega saa neid seepärast sisse lasta. Baariturvasid meenutavatest riietest hoolimata ei olnud nad mingid pahad tüübid. Nad püüdsid lihtsalt endale elatist teenida, nagu me kõik. Ütlesid isegi, et neil on kahju, kui telerit köögist minema tassisid. Elutuba me ei kasutanud; see oli lihtsalt järjekordne külm tuba, mis ainult neelas raha. Nii jäid meile alles veel külmkapp, pliit, laud ja diivan. Tol ajal arvasin, et integreeritud köögid on kõrgklassi värk – vähemalt meil niisugust polnud. Nad tulid hiljem uuesti, et ka külmik ära viia, ehkki toidu võtsid nad sealt enne välja. Nad olid isegi küllaltki kenad ja panid saia, moosi ja viina diivani peale. Üks neist tuli pärast tagasi, et tuua ära sügavkülmast leitud pakk suhkrumaisi. On võimatu kirjeldada, kuivõrd üksildane see tuba välja nägi. Naabrid olid tulnud õue vahtima; võis arvestada, et järgmiseks päevaks teab sellest kogu maja. Vahtisin vastu ja püüdsin oma polüestrist koolisärgis külmast lõdisedes uhket nägu teha. Mul oli hea meel, et ema selle kõige nägemiseks liiga audis oli, sest ta oleks võinud teha veel niisuguse stseeni, et neil tõesti olnuks, mida klatšida. Rohkem see enam ei kordu, olin siis mõelnud. Niisugust asja ei juhtu minuga enam mitte iialgi.

Kuid praegu polnud just õige hetk nostalgitseda.

„Räägi,“ ütlesin Leanne’ile. „Jutusta mulle eilsest õhtust.“

Mul õnnestus teda rääkimas hoida ja ise aeg-ajalt valjusti naerda, otsekui elaksime üheskoos uuesti oma seiklusi läbi. Kui me juhile ka meelde jäime, siis tahtsin, et ta mäletaks meid tavaliste ja rõõmsameelsetena. Lennujaama jõudes ei vaevunud ta isegi teesklema, et küsib ausat hinda, mistõttu käitusin pisut tõredalt, kuid maksin nõutud summa siiski ära.

„Nii,“ laususin ma jahedasse registreerimishalli jõudes. Surusin ühe kokkurullitud viiesajaeurostest talle pihku. „Võta see, mine British Airwaysi leti juurde ja osta üks üheotsapilet Londonisse. Täna on laupäev, neil on kindlasti kohti. Kui kohale jõuad, ära mulle kirjuta ega helista; ma saadan sulle ise sõnumi ja annan teada, kui kõik on korras. Klubisse ma enam ei tule ja kui keegi küsib, siis ütle, et sinu arvates ma vist tutvusin kellegagi ja läksin temaga reisile. Eivissale. Sinu teada olen ma Eivissal. Said aru?“

„Judy, ma ei suuda seda kõike teadvustada.“

„Ära üritagi.“ Embasin teda, nagu sõbrad ikka hüvastijätuks. „Sul läheb kõik hästi.“

„Aga sinul?“

„Ära minu pärast muretse.“ Nagu ta mõelnuks seda teha. Tema aplad katmata silmad seirasid juba väljuvate lendude lette, otsides British Airwaysi. „Koju jõudes käitu tavapäraselt, täiesti tavapäraselt. Unustad ära, et see lugu üldse juhtus, okei?“ Seejärel kõndisin kiiresti minema, et ta ei jõuaks rohkem midagi öelda.

Võtsin ise uuesti takso ja lasin end viia Cannes’i kesklinna. Väljusin sadamas ja otsisin üles turismiinfo tahvli, kust tegin kindlaks, kuidas minna raudteejaama. Poole tee peal rebenes Chaneli paberkotil üks sang ja edasise tee olin sunnitud seda vinnama nagu jonnivat jõnglast. Neljakümne minuti pärast oli väljumas Ventimiglia rong. Mõtlesin pööraselt piirivalvuritele ja siis, et võiksin otsida üles Briti konsulaadi ja heita end mõne kena noore diplomaadi meelevalda, kuid sundisin end meenutama Jamesi surnukeha, mis lebas ikka veel seal umbses kinniste aknaluukidega toas kesk kallade matuselõhna. Mul oli veel aega. Ostsin endale Gala ajakirja, pudeli Eviani ja paki Marlboro Lightse ning istusin ja ahelsuitsetasin end päikeseprillide taha varjates, avatud ajakiri süles. Plaani mul polnud, küll aga oli mul 9000 eurot ja ma olin teel Itaaliasse.