Mis on Armastus?

Armastuse mõistest, tüüpidest, vormidest ja ajaloost!

Mõiste “armastus” on väga lai ning seda on sama keeruline defineerida nagu mõisteid “lootus”, “usk”, “elu mõte”, “saatus” jne. On olemas armastus jumala ja ligimeste vastu, võib armastada isa, ema, venda, õde, tütart, poega, õpetajat, lemmiklooma, kodumaad, emakeelt jne. Räägime seekord klassikalisest armastusest. Tundest, millega kaasnevad meeletu kirg, suured emotsioonid, hingemattev igatsus ja valu, ääretu rõõm, tohutu joovastus, vapustav seks ja füüsiline rahulolu, tihti ka suured pahandused. Armastusest, mis on korraga nii füüsiline kui ka hingeline ihalus teise isiku järele.

Armastuse teemal aitasid mõtteid vahetada:
Angelika (24) – vabaabielus, reisikonsultant, liikuva eluviisiga, biseksuaalne;
Raul (29) – vallaline müügijuht Lõuna-Eestist, heteroseksuaal, kes vahetab sageli partnereid;
Clementine (31) – rahvusvahelise firma kohalik turundusjuht, abielus ja tugeva monogaamia pooldaja;
Rainer (39) – reklaamifirma AD, kunagi seksis ja armastuses kõike proovinud, praegu abielus monogaam, tahab olla truu, kuigi...

Armastuse päritolu ja lätted
Poeedid, heliloojad ja teiste kunstiliikide esindajad on kirjeldanud armastust tuhandel erineval viisil. Seda on just kunstis väga hea väljendada, sest nii kunst kui ka armastus põhinevad eelkõige tunnetel ja emotsioonidel. Aga kui püüda asjale läheneda veidi ratsionaalsemalt?
Armastuse päritolu kohta on olemas sadu teooriaid, aga laias laastus on kaks valdavat seisukohta.

Esimene, nimetagem seda “metafüüsiliseks”, väidab, et armastus on teataval määral jumaliku või kosmilise päritoluga tunne või ihalus – ta on igavene, on alati olnud, saab alati inimeste vahel olema ning ei muutu kunagi.

Nii arvab ka Clementine: “Minu arust on armastus midagi ürgset ja igavest, mis ei kao kunagi ega kuhugi. Muidugi käib elus pidev võitlus armastuse ja sallimatuse vahel, et kumb peale jääb? Ma arvan, et armastus siiski võidab!”

Teine, kutsugem seda tinglikult “dialektiliseks”, vaatleb inimestevahelist seksuaalset armastust tema ajaloolises arengus ja inimühiskonna kujunemisprotsessis. Selle järgi tekkis tõeline armastus inimkonna arengu käigus märksa hiljem, kui arvata võiks. Mõistagi oli seks olemas juba inimkonna sünnist alates, aga tõeline “tundearmastus” tekkis alles hiljem, umbes rüütliaegadel.

Arenguline lähenemine näib olevat intrigeerivam ja aitab ehk paremini vastata ka paljudele meid piinavatele küsimustele armastuse kohta.
Ka Rainer on kindel, et armastus tekkis hiljem, siis, kui inimestel oli juba veidi rohkem mõistust ja kultuuri ning oskusi seda tunnet kirjeldada: “Võimalik, et antiik- või keskaja inimesed juba oskasid seda tunnet kogeda, aga esiaja inimesed kindlasti mitte.”

Armastus – hetero-, homo- või biseksuaalne nähe?
Armastust võib klassifitseerida näiteks soolise suunitluse järgi ja siin jaguneb ta laias laastus kolmeks:
Heteroseksuaalne armastus on tavaline normaalne kiindumus vastassoo esindajasse ja selliseid inimesi on valdav enamus. Taoline “tõmme” ja ihalus vastassoo järele algab juba üsna varases lapsepõlves, kulmineerub seksuaalse küpsemisega puberteediea lõpus ning võib kesta üsna kõrge vanuseni. See on paraku ka ainus “produktiivne” armastuse liik, mis võimaldab inimkonnal oma sugu jätkata! Millegipärast aga juhtub elus nii, et kõik inimesed ei arene selle “tavalise” mudeli järgi ning mingil eluperioodil hakkavad nad tundma huvi hoopis omasooliste vastu.

Homoseksuaalne armastus on ihalus, mis on suunatud oma soo esindajate vastu. Teema, millest kõneldakse aina rohkem. Viimase kümnendi teadusuuringud on tõestanud, et 70% homoseksuaalsusest on inimesele juba sündides kaasa antud ja ainult 30% juhtudel on see omandatud. See on muutnud mõnevõrra ka suhtumist homoseksuaalidesse, kelle peale ühiskond pikka aega üsna sallimatult viltu vaatas. Nagu nähtub, pole nad suures osas oma otsuses ja valikus vabad, liiati mitte “süüdi” ja selline homoseksuaalne ihalus on aju poolkeradesse justkui sisse programmeeritud. Jumala või Looduse vingerpuss, kes teab?
Rainer katsetas kunagi nooremas põlves uudishimust suhteid teiste noormeestega, sealhulgas ka seksuaalvahekorda, aga talle see ei istunud ja homoseksuaali temast ei saanud.

“Ma arvan, et tükati tekitab mehekeha minus isegi teatud vastumeelsust,” ütleb Rainer. Raul lisab üsna kategooriliselt, et tema ei taha sellest homode värgist üldse midagi kuulda ja ka Clementine nõustub temaga täielikult:
“Ma lihtsalt ei mõista naisi, kes magavad teiste naistega! Kuidas nad seda teha suudavad, minu jaoks on ainuüksi mõte sellest ebameeldiv?”
Angelika ei näe aga selles mingit probleemi. Temal on olnud alates keskkooliajast ka naissoost partnereid ja talle meeldivad teised naised. Kuid temagi pole täiesti homoseksuaalne(lesbiline), sest talle meeldivad ka mehed. Juba ligi kolm aastat on ta vabaabielus ühe 30-aastase mehega.
Angelika tüüpi inimesi kutsutakse biseksuaalideks ehk inimesteks, kes suudavad ja tahavad armastada mõlemast soost inimesi.

Hingeline või seksuaalne ihalus?
Siin võiks eristada peamiselt kahte tüüpi.
Platooniline armastus keskendub eelkõige vaimsele lähedusele, hingelisele ihalusele teise inimese (mehe, naise) järele. Mõnikord ei saa partnerid kas üldse kokku või siis kohtutakse üliharva. Kohtumistega võivad kaasneda küll ka mõningad puudutused ja suudlused, kuid see on sekundaarne. Puhas platooniline armastus prevaleerib enamasti noorukieas, aga seda tuleb ette ka hiljem.

“Me võisime oma esimese armastatu Maarikaga tundide viisi õhtuti rannas jalutada, merd vaadelda, kuud ja tähti jälgida ning väga õnnelikud olla. Meile tundus see kõik nii “püha”. Lihtsalt hoidsime teineteisel käest kinni ja peatusime aeg-ajalt põgusateks suudlusteks,” tuletab Rainer oma noorpõlve meelde.

“Minul oli jälle poiss, kes kirjutas mulle muudkui luuletusi ja luges neid siis kokkusaamisel ette,” meenub Clementinile. “Ma mäletan, et ta ei meeldinud mulle välimuselt üldse, aga temaga oli nii tore koos olla.”

Tavaliselt kaasneb sellist laadi armastusega partneri või armastatu ülistamine ja idealiseerimine, selline kiindumus võib tekkida ka mingi kuulsa staari vastu, kellega päriselus reeglina üldse kokku ei saada.

“Kunagi olin kordamööda meeletult armunud näitlejatesse Robert Redfordi ja Jack Nicolsoni, kuigi minu kokkusaamise šansid nendega olid ilmselgelt võimatud,” mäletab Clementine.

“Mina jälle olen siiani sügavalt sisse võetud eesti tippmodell Carmen Kassist, aga peale salajaste unistuste pole mul vist mingit võimalust,” lisab Raul.

“Antonio Banderasest ei ole maailmas paremat meest,” on Angelika kindel, aga tal on ka oma naisiidol, kelleks on ameerika näitlejanna Laura Harring (eriti pärast filmi “Mulholland Drive”), kellega ta kujutab ennast sageli suhtes olevat, kui partnerit parasjagu pole ja hirmus armuvalu vaevab.

Mõned klammerduvad liialt platoonilise armastuse külge ning peavad seksuaalset armastust millekski “räpaseks ja häbiväärseks”. Sellise äärmusliku vaate levikut soodustas ka pikka aega valitsenud ametlik religioon, moraal ja kunst ning selle mõju kogeme tänapäevani.

Siiski on platoonilisel armastusel täita tähtis roll, sest ta on justkui “kooliks” ja “võtmeks” tõelise armastuse juurde. Oma ideaalide läbikompamine, tunnete kasvatamine ja hingelt suureks saamine on platoonilise armastuse kasutegurid.

On aga inimesi, kes platoonilisest armastusest suurt midagi ei arva, nagu näiteks Raul: “Mina sellesse hingelisse jamasse eriti ei usu, ma arvan, et kui on armastus, siis peab kindlasti olema ka seks!”

Kellel platoonilise armastuse etapp omal ajal millegipärast vahele jäi, sellel on ehk pisut raske jõuda ka armastuse teise vormi seksuaalse armastuse õige mõistmiseni. See on armastus, kus lisaks meeldivusele, sümpaatiale ja hingelisele lähedusele tuleb lisaks mängu veel seks.
Tõepoolest, paljudest Ida energeetilistest teooriatest nähtub, et ligi 90% inimese sisemisest energiast moodustab seksuaalne energia. Seega, kui see ülitähtis komponent armastusest kõrvale jätta, ei saakski inimene justkui ka energeetiliselt “täisväärtuslikku armastust” nautida. Kuid suhe, kus on metsikult kirge, füüsilist tõmmet ja vapustavat seksi, aga väga vähe hingelist lähedust, ei pruugi olla veel tõeline armastus. Igal juhul näib olevat parim variant see, kui hing ja ihu käivad käsikäes. Kummalt poolt aga alustada? Mis on olulisem? Nii palju kui on inimesi, nii palju on arvamusi.

“Seks aitab mul jõuda oma partneriga paremasse vaimsesse kontakti. Kui me oleme ära maganud ja tunnetanud teineteist ka füüsiliselt, alles siis suudan mina tõsiselt ära armuda, mitte et vaimne ei oleks üldse oluline,” kommenteerib Raul, kes alustab seksist ja jõuab sealt hingeliseni.
Naiste lähenemine kipub olema vastupidine. Nemad jõuavad seksuaalsesse armastusse otsekui läbi platoonika.

“Minu jaoks on peatähtis vaimne ja hingeline kontakt,” ütleb Clementine kategooriliselt, “alles siis saan ma teise inimesega seksida.”
“Mul on ka nii, et vaimne klapp peab olema enne, siis tuleb kõik muu,” täiendab Angelika. “Mehed ei taha seda eriti mõista ja kipuvad kohe kangesti voodisse, aga tahaks enne ikka teineteist veidi tundma ka õppida. Selles suhtes on naispartnerid palju arusaajamad.”

“Võib-olla käib see meestel ja naistel vastupidi, aga mina hästi ei usu. Üks ei välista teist, kui mulle naine ikka ei meeldi, siis ei tule ka seksist midagi välja.”

Jah, kuigi mehed suudavad seda “vastuolu” tõepoolest veidi paremini ületada ning seksida ka ilma erilise vaimse kontaktita, siis kaua see kesta ei saa. Isegi siis, kui Teie partneriks on kas või Piret Aava ise, peab olema ka mingi muu side peale seksi. Muidu armastus laguneb, sest pärast seksi ammendumist poleks enam millestki rääkida. Õigemini armastust ei tekigi. Oleneb muidugi ka inimesest endast, mis tüüpi ta on ja mida ta parajasti otsib? Olen elus kohanud ka päris palju naisi, kes just otsivadki selliseid “kohustusteta” kergemaid voodisuhteid,” arvab Rainer kui kõige kogenum.

“Viibin pikka aega välislähetustes ja ei näe oma elukaaslast mitu kuud. Siis tuleb küll mõnikord õudne soov “kähkuka” järele ja mis siin salata, paar korda on mul seda ka juhtunud, nii meeste kui ka naistega. Aga ootamatu kontakti puhul tuleb kindlasti kasutada kaitsevahendeid,” lisab Angelika.

Armastus abielus ja sellest väljaspool
Enamik armusuhteid leiab aset vabade ja vallaliste vahel. See on tüüpiline armastuse vorm, mis hiljem areneb kas püsivaks kooseluks või abieluks või vastupidi, möödub, ja partnerid jäävad taas omaette. Kui haavad ravitud, võidakse ette võtta uus suhe ja katsetatakse taas.
Rainer: “Mäletan, et kui käisin oma esimese armastusega, mõtlesin, et see suhe ei katke iial. Kui asi lõpuks kokku jooksis, elasin seda rängalt üle. Aga veidi hiljem avastasin, et esimesele armastusele järgnes teine, sellele kolmas, varsti neljas. Pärast enam ei viitsinud lugedagi, ainult erakordsed suhted on paremini meeles.”

Vaba- ja armusuhete hulk enne püsivat kooselu ilmutab tänapäeva arenenud riikides kasvutendentsi ja teistmoodi on asjad vaid range kombestikuga maades.

Alustatakse varem ja hiljem venitatakse kuldset vallalisepõlve aina pikemaks ja pikemaks. Mõni eelistabki vallaliseks jääda, kuigi enamasti mitte teadlikult. See lihtsalt võib niiviisi juhtuda...

Raul: “Ma ei tahaks end kellegagi praegu otseselt siduda. Tunnen, et sarved on veel maha jooksmata ja elu on nii põnev. Iga suhe pakub midagi uut ja õpetlikku. Füüsiline tõmme on tihti ja isegi paar armumist on ette tulnud, aga päris sellist naist, keda tahaks ära võtta, pole seni kohanud. Võib-olla olen ma liiga ettevaatlik ka. Kunagi hiljem, kui kohtan seda ainust ja õiget, võib ka abiellumisele mõelda. Pere soetamiseks pole mul hetkel ka erilisi materiaalseid võimalusi, aga jõuab ju veel.”

Loogiliselt kasvab suur osa vabasuhteid hiljem abieluks või püsivaks kooseluks. Nii ei pea oma armastatut kaotama ja saab temaga kas või elu lõpuni koos olla. Clementine ei kujutagi asja teistmoodi ette: “See oli meie armastuse jätkumise ainuvõimalik lahendus, muidu oleks me lihtsalt lahku läinud. Aga me armastasime teineteist nii väga, et see ei tulnud kõne allagi! Abiellusime kirikus ja andsime ka vandetõotused. Meil klapib praegu kõik, nii kodu- ja pereasjad kui ka huvid-hobid ning mõistagi armastus ja seks.”

Ühtedel läheb hästi, aga kas ka teistel? Kuidas jääb rutiini ja üksluisusega, mis abielulisse armastusse tihtipeale aastate möödudes sisse kipub hiilima? Mõnede teadlaste uuringute põhjal kaob abikaasadevaheline tugev vastastikune kirg ligikaudu 2–4 abieluaasta vahel. Kui ka armastus kaaslase vastu jätkuvalt püsib, siis vähemasti seks abikaasaga muutub justkui vähemerutavaks.

Rainer: “Enne abielu jooksin kõvasti sarvi maha. Mul oli väga palju erinevaid partnereid ja ma proovisin ka grupiseksi. Ja siis tuli Tema. Armusin oma tulevasse naisesse meeletult. Nüüd on möödunud juba kuus aastat. Oleme aastaid õnnelikus abielus olnud ja kaks ühist lastki juba soetatud. Kõik oleks justkui korras, aga... Olen oma naisele suutnud seni truu olla, kuid tunnistan, et see muutub iga hetkega aina raskemaks.

Kuigi armastan naist endiselt, on meie suhtest kadunud see kirg ja säde, mis oli olemas alguses. Mingi nõksakas käib seest kõvasti läbi, kui tänaval või kohvikus mõnda kena naist näen. Olen oma jõllitamisega vist ka kaasale vahele jäänud. Ei tea, kui kaua suudame niiviisi vastu pidada? Oma naist ma petta ma ei tahaks, aga samas abielurutiin, eriti seksis, tapab. Äkki proovida suhet mõne teise paariga? Seni ei ole ma julgenud sellest naisele rääkida, äkki ta solvub või mõtleb, et ma ei armasta teda, aga midagi peaks tegema!”

Clementine: “Ma ei tunne, et seks oleks muutunud tüütavaks kohustuseks. Meil ei ole tabusid, teeme seksis kõike mis pähe tuleb ja vastastikust naudingut pakub. Mõnikord mõtleme midagi ebatavalist välja, kas seksime tavatus kohas, mängime mingit “rumalat” seksmängu või kasutame sekspoodidest ostetud vidinaid. Näiteks mängime vahetevahel “prostituudi mängu”. Ma riietun sekspesusse, võrksukkadesse ja jätan nimelt jalga eriti kõrge tikk-kontsaga kingad. Oleme mõlemad tükk aega sillas ja rutiin on nagu käega pühitud. Üks soovitus on mul abieluinimestele siiski, et armastus värske püsiks. Ärge liialdage intiimsusega, oma abikaasa võib ka siis põnevam näida, kui teda igal hetkel kohe kätte ei saa!”

Armukese soetamine on üks “klassikalisi” võimalusi abielurutiini peletamiseks, aga siis kaob mõistagi truudus ja ka kogu abielu tervikuna võib ohtu sattuda. Armusuhted, kus üks partner on abielus ja teine pole, on siin valdavaks, kuid ette tuleb ka paare, kus mõlemad on abielus. Nii on vist koos “kergem petta” ja ollakse justkui võrdses seisus?

Angelika: “Minul on oma mehe kõrval armuke, üks vanem 40-ne mees, kes on ise küll praegu vaba, aga lahutas samuti hiljaaegu. Miks mul on armuke? Olime Mardiga teineteisele ligi kaks aastat truud, nii ma igal juhul arvasin. Ühel päeval aga selgus, et mu mees petab mind ühe saleda blondiiniga oma töö juurest ja siis läks silme eest mustaks. Tundsin end nagu kalts ja ihkasin meeletult kättemaksu!

Hakkasin internetist endale intiimsõpra otsima ja leidsingi. Me teeme oma uue kallimaga praktiliselt kõike mis pähe tuleb ja mida me mehega kunagi proovinudki pole. Ta annab mulle sellist elujõudu ja energiat, mida mu mees anda ei suuda või ei taha. Tavaliselt seob armuke mind kinni, nüpeldab kergelt piitsaga läbi ja võtab siis igale poole. Pärast seon ma omakorda kallima kinni ja ta on minu “ori”, kes teeb mulle fantastilist keelekat. Meie armastus kestab juba aasta. Aga oma mehest ma ka lahku minna ei tahaks, sest meil on temaga ühine laps ja oma blondiiniga ta enam väidetavalt ka ei suhtle. Samuti tundub seks elukaaslasega pärast teise mehega olemist palju erutavam. Mul on igal juhul põnev, aga südametunnistus piinab. Ma ei teagi enam, mis teha, armuke käib pinda, et tema juurde koliksin. Varsti tunnen, et enam ei suuda...”