Pisipere : Esimese lapse sünd

2004. aasta 23. oktoobri hommikul, nädalapäevad enne arsti ja ämmaemanda poolt määratud tähtaega, komberdasin unesegasena kell pool kuus oma igahommikusele asjaajamisele, kui tundsin, et midagi on teisiti. Järsku käis plõks ja keegi oleks justkui kraani avanud. Veed!

Helistasin sünnitusmaja valvearstile, kes käskis kohe kohale tulla. Tellisime takso järele ja nii me siis vihmast kui looteveest tilkuvana haigla poole suundusimegi. Õnneks olid mul õe poolt pärandatud suured Tena sidemed. Need päästsid taksojuhi kallid katted.

Meeleolu oli ülev. Meil oli abikaasaga väga naljakas. Õigemini temal oli naljakas, sest ma muutun ähmi täis olles jube kohmakaks ja kentsakaks. Ettevalmistusruumis täideti vajalikud paberid, mõõdeti, mis vaja ning saadeti otse sünnituspalatisse. Mingit erilist tegevust ma seal all ei täheldanud – olid väikesed pingehood iga 15 minuti tagant ja see oli ka kõik. Avatust oli ka kõigest kaks sentimeetrit.

Palatis kinnitati mind kohe mingi aparaadi külge. See vist ka midagi erilist ei näidanud, sest personal jättis meid peale seda rahule ja käskis magada. Kella kümneni oli meil suhteliselt lõbus. Vahepeal, kui pingehoog tuli, mudis abikaasa mu selga, sest kogu valu kiirgus just sinna. Seejärel tuli meid kontrollima meesarst. Ähvardas tilgutite alla toppida, kui sünnitegevus ei aktiviseeru. Selle hirmsa ähvarduse peale hakkas mu emakas tasapisi avanema - tuhud hakkasid iga 4-6 minuti tagant käima ja kella kaheks oli avatust juba 4 cm. Vahepeal lülitasin telefoni sisse, et perekonda asjade käigust lähemalt informeerida. Selgus, et isa oli otsustanud just sellel laupäeval meile külla tulla ja passis maja ukse taga. Saatsin abikaasa kiiresti koju, sest selge oli, et samas tempos jätkates läheb mul veel mitu tundi. Seni kuni Andres koju jõudis oli iss juba haigla sünnitusosakonna üles leidnud.

Läksin temaga koridori rääkima, et mees läks just pool tundi tagasi teda koju laskma. Käskisin tal veel Andresele helistada, et ta kohe tuleb. Isa on mul pealesõjaväljalase ning mobiilidega väga kodus pole. Just keset tuhu tuli talle idee, et äkki mina võiksin numbri valida – mul see asi nagu rohkem käpas! Sisistasin talle läbi hammaste: „Kas sa siis ei näe, et ma üritan siin sünnitada parasjagu!“. Saatsin ta minema, ja käskisin homme lõuna paiku meid vaatama tulla.

Andres jõudis minu juurde tagasi kella nelja paiku. Tõi kaasa suuremas koguses puuvilju ja juua. Imestas veel, et kas ma tõesti olin isale öelnud, et tulgu nad kahekesi homme lõunaks. Nagu õige eesti mees kunagi, arvas minu uhke esivanem, et mis sa sinna ikka ronid, hakkame parem tähistama! Õnneks tunneb Andres mind väga hästi, ning teab, et ma poleks talle iialgi sellist käitumist andestanud ja pealegi tahtis ta ise lapse sünni juures olla.

Vahepeal üksi oldud poolteist tundi tundusid pikemad, kui kogu ülejäänud aeg haiglas kokku. Üksinda seal palatis ringi taarudes ja valutades oli maailm hallim, sest kõik paistsid mind unustanud olevat. Tuhud olid valusamad ja kestsid ka kauem. Ma nägin vist nii õnnetu välja, et üks sanitar taris mulle sinna kõrvaltoast kõikvõimalikud abivahendid. Lõpuks oli mul valida kahe järi, palli, kitse ja mitme muu vidina vahel, mille nime ma ei märganud küsida. Püüdsin võimalikult palju ringi liikuda, sest pikali ma seljavalu tõttu niikuinii ei suutnud olla.

Kella viieks oli vaid 2 sentimeetrit avatust juures. Täitsa traagika! Ma mõtlesin, et mul ei avanegi kunagi. Valud olid kenasti 3-6 minuti takka, kuid avanemine oli nii väike. Selg põles valust. Olin nõus proovima vanni, sest olin juba ilma naerugaasitagi transis. Hästi aitas valust üle saada perekoolis õpitud hingamine.

Niimoodi ennast kiigutades, HINGATES, asendeid muutes ja kõndides valutasin öösel poole üheteistkümneni. Siis tundsin, et midagi hakkab väljuma kohast, kust kunagi midagi nii suurt ja kõva väljunud pole. Kamandasin mehe arstide järele. Ütlesin neile, et mul on pressid. Arstid olid nii klišeedes kinni, et arvasid, et mina, kui esmasünnitaja ei tea kindlasti, mis on press ning pean ilmtingimata nimetama seda ilmselget survet tuppe kaka hädaks! No mina igatahes tegin vahet, kas pressis pärakusse või tuppe! Pressidega kadus igasugune seljavalu. Ainus, mis oli, oli vajadus pingutada. Arstid kamandasid mind sünnituslaua toele seisma ning vaatasid peegliga järele, kas ma ikka räägin õigust. Siis läks neil kiireks – selga tõmmati rohelised kostüümid ja mulle seoti jala otsa ka mingid rohelised asjandused. Algul proovisime pressida seistes täistallal kükke tehes. Kükitamise hetkel välja hingates tegin ma tahtmatult karu häält. Ise ma seda ei märganud enne, kui arst ütles: „Proovige nüüd uuesti, kuid seekord ilma karumöirgeta!“ Saime selle peale kõik koos natuke naerda. (Ehkki uskumatult raske on naerda kui sul midagi jalgade vahele kiilub.)

Mingi hetk otsustas ämmaemand, et pean pukki ronima. Imesin mitu glükoositabletti, sest paistis, et emakas ei jaksa enam pressida. Vahepeal oli lausa 10 minutiline paus. Sel ajal sain esimest korda üheksateist tunni jooksul selga millegi vastu toetada. Seal pikutades arutlesid arstid, et ehk peaks mulle kiirendava süsti tegema, kui sisse tuli sanitar, kes kurtis, et tal tööarvuti kokku jooksnud. Ma tol hetkel väga täpselt ei kuulnud, kuid sõna RESTART jäi küll kõrvu. Ehmatasin täiega: „Kas mulle tehakse RESTART!?! MA EI TAHA!“ Vaid mõte selles, et pean veel sama kaua vaeva nägema tundus maailmalõpuna. Olin juba nii segi, et ei jaganud välja, et sünnitust restartida pole ju võimalik.... Jälle oli kõigil lõbus. Siis sain reide süsti, ning hakkas jube kiire – kuna Gregor Jaskar oli juba mitu korda oma peakest tagasi tõmmanud ja ma paistsin ka kenasti rebenevat, seega tehti mulle hullema ärahoidmiseks episotoomia.

 

23.48 oli minu inglike käes, natuke sinine, sest nabanöör oli ümber kaela ja pea koonusekujuline, aga imeilus ja targa näoga. Meie häält kuuldes rahunes kohe kenasti maha. Olime lapse sünnist nii õnnelikud, et ununes küsida, kas tegu on poisi või tüdrukuga – seda tegi meie eest sünnitusõde. Issi lõikas pojal naksti nabanööri läbi ja emmet hakati „tikkima“. Enam ma ennast tuimestada ei lasknud, olin isegi kaks doosi saanud, kui lõiget tehti. Imelikul kombel valus polnudki, võrreldes eelnevaga. Kunagi last planeerides valisime välja nime Gregor Jaskar. Seal niimoodi laps rinnal lamades otsustasime, et poiss on täpselt Gregori nägu.

Veidi hiljem tuli korraks veel pressida, et platsenta välja tuleks. Kirjutatakse, et see pidi ka valus olema, kuid ma ausalt öeldes eriti ei tundnudki. Küsisin oma emakooki näha. Ämmaemad ei saanud küll aru miks, kuid ma jäin endale kindlaks. Mõned kipuvad seda isegi päris endale küsima ja lausa söövad. Eks igaüks teab ise, mis teeb, kuid seda pean ma ütlema, et päris inetu näeb ta välja küll.

Kuna uus sünnitaja oli peale tulemas, saadeti meid viletsama varustusega kõrvaltuppa, kus saime me olla ligi paar tundi, vahepeal vajutati emakat veidi ja... siis üritasin poisile tissi suhu toppida, et ta imeks. Jube kõvasti olid igemed koos, pidin neid vägisi lahti kangutama. Gregor Jaskarile pandi paistetuse maha saamiseks külmakott pähe (mütsike oli vahel muidugi). Poiss kaaluti-mõõdeti-pesti, tehti, mis vaja. Poja oli 50 cm pikk ja kaalus 3840 g.

 

Seejärel läksime perepalatisse. Tahtsin ise last kanda, kuid ei märganud, et ma tuigun. Sanitar talutas mind ja mees sammus uhkelt pojaga ees. Ilma abikaasa juuresolekuta poleks see kogemus olnud nii imeline. Andres toetas mind igati – tuletas meelde, kuidas hingata, hoidis kätt, toetas istumisel, mudis tuhu ajal selga ja julgustas sõnadega. Tema jaoks oli meeldejäävaim see, kui laps paistma hakkas.

Esimese lapse sünd oli vaatamata lugemisele, harjutustele ja perekooli loengutele täiesti etteaimamatu kogemus. Teise lapse ilmaletoomiseks valmistudes julgesin loota, et tean nüüd, kuidas see käib, kuid kõik oli teistmoodi. Kuid sellest juba teine kord...

 

Veronika Raudsepp Linnupuu

[email protected]