Suvine lemmikvili – arbuus

Siiruviirulise rohelise koore ning erkpunase viljalihaga arbuus, mis suve lähenedes kaupluste värske kraami letid vallutab, on palavate ilmadega ülihea janu ja nälja kustutaja. Sest A- ja C-vitamiini, rauda, magneesiumi, kaaliumi ja kiudaineid sisaldav vesimelon, nagu nimigi reedab, on väga veerikas saadus, sisaldades vett lausa 90 kuni 95 protsenti. Ja et sada grammi mahlast arbuusivilja „nuumab“ meid vaid 40 kilokalori ning seitsme grammi süsivesikutega, aitab arbuus edukalt saabuval rannahooajal piha peenena hoida. Rasva ja valku arbuusi viljaliha ei sisalda, rasva- ja proteiinirikkad on hoopis arbuusiseemned. Ent kui suviste spordimõnude järel pista põske paar prisket arbuusiviilakat, taastub liikumisele kulunud energia siiski väga ruttu, sest arbuusilihas on palju suhkruid - näiteks fruktoosi on tervelt neli protsenti ning fruktoos, teadagi, on kõige kergemini omastatav ja magusaim suhkur.

Kuna arbuusis sisalduv vesi kaob organismist kergesti, viies ühes kahjulikud jääkained, on lihtsaim nipp arbuusi salendava toime ärakasutamiseks arbuusidieet, mis ei nõua muud, kui süüa kuni viis kilo punast viljaliha päevas.
Et aga iga arbuus mekib erinevalt, sõltub hõrgu maitseelamuse saamine parajalt küpse vilja valimisest.
Tumeroheline koor näeb nii toorel kui ka liigküpsel arbuusil ühtmoodi kena välja, mistõttu on raske koore järgi vilja sisu kohta oletusi teha, kuid õnneks mitte päris võimatu.

Näiteks, kui arbuusil on heledamad või kollakamad laigud, võib arvata, et see vesimelon on valmis küpsenud põllul, mitte transpordi ajal kasvamiskohast müügiletile, ja peaks seega maitseomadustelt olema parem.
Kui arbuusi ettevaatlikult raputades kostab seemnete krõbinat, on ilmselt tegu üleküpsenud viljaga, millest head maitseelamust enam jahuseks ning imalaks muutunud viljaliha tõttu ei saa.
Teine võimalus vilja küpsusastme tuvastamiseks on kaaluda ühte mõõtu viljad ära ning valida kojuviimiseks välja kõige raskem.

Arbuusi sisemusest saab aimu ka arbuusikoorele koputades – valmis vili annab vastuseks tuhmi heli, pooltoores arbuus kõlab tühjalt.
Kui arbuusi küljes juhtub olema varretükike, siis parajalt valmis viljal eritab see tugevat ning magusat aroomi.
Et suurt arbuusi korraga nahka panna võib osutuda ülejõukäivaks, saab vilja söömist pikendada külmikus säilitades kõige enam nädalajagu. Soojas kohas püsib arbuus värske vaid paar päeva.
Võimalusi arbuusi söömiseks peale niisama nosimise on tohutult – teda võib lisada soolastesse ja magusatesse salatitesse, küpsetistesse, suppidesse, kokteilidesse ning smuutidesse. Söögikõlbulikud on ka arbuusi seemned, mida võib röstida ja maitsestada.

Puhtaks pestud arbuusikoort saab marineerida, hautada või praadida õlis ning lisada juurviljaroogadele.
Üks lihtsamaid ja pilkupüüdvamaid mooduseid arbuusi serveerida on arbuusibool, mis suvisel grillipeol kindlasti külaliste tähelepanumagnetiks kujuneb.

Booli tarvis läheb lisaks pirakale arbuusile vaja  mõnisada grammi marju või puuvilju, paar supilusikatäit suhkrut, sada milliliitrit punast vermutit, liiter valget veini ja pudel vahuveini.
Arbuusisisu tühjedamiseks lõika arbuusilt kaasa pealt ära, uurista viljaliha välja ning tükelda see. Aseta arbuusikuubikud marjade või puuviljatükkidega koos suhkruga sakiliseks lõigatud servaga arbuusikaussi ning vala peale vermut ja pool pudelit valget veini.

Tunniajase seismise järel, vahetult enne serveerimist, lisa ülejäänud pool pudelit veini ja vahuvein.
Arbuusibool sobib ka lastele, kuid põngerjatele mõeldud boolis asenda alkohol mahla, morsi, limonaadi või kompotiga.

Ja last but not least – üks mu hea sõbranna pakub kirglike kohtingute eel arbuusi oma poiss-sõbrale, sest sõbranna kinnitusel pidi arbuusivili spermale hea maitse andma. Tasub järeleproovimist!

/Anu Villmann/