Leinamine jäägu lähedastele, mitte internetis kommenteerijatele!

38 kommentaari
Leinamine jäägu lähedastele, mitte internetis kommenteerijatele!

Tänapäeval on raske leida inimesi, kes igapäevaselt ei kasutaks internetti. Me võime sealt kõike leida ja kui ma ütlen kõike, siis seda ma ka mõtlen! Isegi leinavaid videosid, mis on postitatud lahkunu mälestuseks YouTube´i. Mida arvata internetis leinamisest? Kommenteerijatest, kes sääraste mälestusvideode alla jubedaid kirjutisi jätavad?

Tänapäeval on raske leida inimesi, kes igapäevaselt ei kasutaks internetti. Me võime sealt kõike leida ja kui ma ütlen kõike, siis seda ma ka mõtlen! Isegi leinavaid videosid, mis on postitatud lahkunu mälestuseks YouTube´i. Mida arvata internetis leinamisest? Kommenteerijatest, kes sääraste mälestusvideode alla jubedaid kirjutisi jätavad?

Selline tore muusikalehekülg nagu YouTube. Mina, kes ma ei viitsi muusikat arvutisse tõmmata, olen selle tihe külastaja. Ühel päeval, otsides Pärt Uusbergi laulu „Ma ei sure teie kiuste,“ sattusin väga masendavale lingile, mis oli sinna selle laulu taustaks pandud. Nimelt oli meie seast lahkunud noor tütarlaps ning tema sõbrad olid tema mälestuseks teinud video koos fotodega. Iseenesest ilus žest, kas pole? Vaatama jäädes tekkis masendus ja mitte võibolla isegi loo enda pärast, vaid nende kommentaaride tõttu, mis sinna kirjutatud olid. Kes uuris, mis selle neiuga juhtus ja mis ikka juhtus? See tekitaski küsimust: kas tõesti on vaja riputada lahkunud inimeste pilte kuskile internetiavarustesse? Et siis kõik saaksid teda laimata? Uurida, kuidas ta suri? Kas tegi enesetapu? Kas enam ei eksisteeri rahulikku, südames leinamist?

On ammu teada kurb tõde, et surm pakub internetikommenteerijatele väljaelamisvõimaluse. Inimesed, kes ise ei tea lahkunu kohta midagi, tahavad „ära panna“ ja muudkui sajatavad oma koledate kommentaaridega. Nemad ei näe, kuidas teisel pool ekraani olev isik parasjagu nutab või vihastab. Siis on kommenteerijad, kes tunnevad lähedastele kaasa ning annavad nõu, kuidas raskest ajast üle saada.

Tavaliselt on lahkunu sõbrad just need, kes selliste videomälestiste autoriteks on, või siis õde-vend. Nii nagu kirjutavad anonüümsed isikud sinna kommentaare, jätavad sinna oma kirjutisi ka pereliikmed. Just nemad on aga need, kes ennekõike näevad parastavaid kommentaare, kas see mitte omakorda ei tekita suuremat depressiooni?

Samas ehk tõesti leevendab sellise mälestusvideo üleriputamine kaotusvalu? Võibolla on see inimese enda veider ning tänapäeva uus viis kaotusega leppimiseks? Tunnistan ausalt, et ei mina ega ka keegi teine ei tohi arvustada neid, kes tõesti leinavad. Seda, kuidas keegi seda teeb, on nende enda asi – olgu selleks siis mõni ilus kirjutis lahkunu kohta või YouTube´i postitatud video.

Kahjuks aga on meie ühiskonnas liiga palju neid isikuid, kes otsivad põnevust, võiks lausa öelda, et haiglast põnevust, mida pakub neile surm. See on teema, mis annab jututeemat kõigile ja kohe pikemaks ajaks, nii jube kui see ka ei oleks. Sedasorti inimesed on just need kommenteerijad, kes kirjutavad lahkunute videode alla detailselt, mis juhtus ja kuidas juhtus ning annavad veel nõu ka, kuidas tuleks õigesti leinata!

Siinkohal soovitaks nendele kallitele internetikommenteerijatele: mõelge ka enne, kui hakkate levitama oma „ilusaid“ mõtteid… Leian, et lahkunu ning tema perekond vääriksid seda, et neil rahus leinata lasta.

Surm on elu paratamatu osa ning keegi meist ei pääse sellest, kuid kas teie sooviksite enda mälestuseks postitatud videot YouTube´i, et teie Orkutis olev konto muudetaks mälestuskontoks, kuhu kõik saavad kirjutada?

Autor: Annika Ülejõe, Buduaar.ee toimetaja

Sarnased artiklid