Filmi „Magnus“ peategelane Mart Laisk: minu poja surm on mu elu vist kõige väärtuslikum kogemus!

Aasta 2007, Eestit tabab skandaal: ilmub kirjanik Kadri Kõusaare film „Magnus,” kinodes keelatakse see ära, kuna riivavat eraisiku puutumatust. Tänaseks on sellest möödunud kolm aastat. Uurisime filmis isa rolli etendanud Mart Laisa käest, kuidas on tema elu pärast seda muutunud ning mida teeks ta täna teisiti, kui elu annaks uue võimaluse...

Lugedes erinevaid intervjuusid, mida Mart on andnud, võib mitmete kommentaatorite kirjutistest välja lugeda süüdistusi, kes on enam kui kindlad, et mees osales filmis, kuna soovis teenida oma enesetapu teinud poja surmaga raha. Mida arvab aga säärastest süüdistustest kõnealune ise? „Usun, et inimesed, kes nii  mõtlevad, ei saa üldse aru Eesti filmi majanduspoolest. Hetkeseisuga on „Magnusest” tekkinud vaid kulusid, mina osalesin filmis tasuta ja ei rikastuks isegi siis, kui produtsent rahas supleks (mida ta kahjuks ei tee). Minu motiiv selles osaleda oli  just teema avalikkuse ette toomine ja kuidas seda ikka teisiti teha, kui mitte läbi enda kogemuse,”selgitab Mart.

Samuti ei eita ta, et süüle otsa vaatamine ei oleks pakkunud lunastust tema hingele, sest seda see tegi. „Minu sõnum sarnase kogemuse läbi teinud vanematele olekski, et ärge eitage enda süüd. Alateadlikul tasandil te ei usu seda nagunii ja see jääb teid seestpoolt surmani närima. Parem tunnistage endale kohe, et jah, ma eksisin. Ma ei suutnud oma last piisavalt armastada ja ta ei leidnud oma kohta siin maailmas. Kohta, mille mina emana või isana pidin talle siia looma - aga ei teinud seda.”

Mart on hariduselt psühholoog ja oma igapäevatöös tegeleb ta analüütilise teraapiaga ning näeb sääraseid juhtumeid pidevalt, selle kaudu püüab ta leevendada ka inimeste kannatusi. Siinkohal soovib ta anda vanematele õnneliku lapse kasvatuse tingimused, milleks on: laps on teadlikult viljastatud; ta on kõigi poolt oodatud; teda pole kunagi jäetud üksi; talle pole iialgi valetatud; ta pole pidanud tundma hirmu ning teda pole eemale lükatud. „Nii lihtne see ongi, paraku saavad vähesed vanemad sellega hakkama,“ tõdeb mees.

Küsides Mardilt, kas ja mida teeks ta teisiti, kui elu annaks uue võimaluse, ütleb ta kõigepealt, et leiab oma elu olevat täiuslikuna. „Iga inimene elab just seda elu, mida ta on siia ilma tulnud elama, see kõlab halvasti, aga minu poja surm on mu elu vist kõige väärtuslikum kogemus,“ tunnistab ta. Kindlasti ei saa ta seda enda sõnul küll teistele soovitada, kuid on kindel, et need, kellel selline kogemus saatuse poolt on antud, on tõelise rikkuse omanikud. „Tänaseks on juhtumist juba 10 aastat möödas, aga ma jätkuvalt kogen taipamisi, mille juured on Markuse ohverduses. Tean, et kuna Markuse surm pööras mind näoga oma kalkuse poole, siis andis see mulle võimaluse kogeda ka tõeliselt suurt armastust. Näiteks oma praeguse 4aastase tütre, aga ka maailma suhtes tervikuna,“ räägib mees traagilise sündmuse järgedest Buduaarile.

„Arhetüüpsel tasandil on ju tegemist Kristuse lunastuslooga. Ka Jeesuse ülesanne oli oma ohverduse kaudu näidata inimestele nende kurjust, et seeläbi tekiks võimalus armastada. Lunastaja ülesanne on olla kurjuse objektiks, et kuri tuleks nähtavale ja kaotaks oma jõu. Markus oli seda minu jaoks. Aitäh talle!“

Autor: Annika Ülejõe, Buduaar.ee toimetaja