Marta Vaarik: ”Tõeliseks liiklushuligaaniks ma ennast ei pea!”

“Kui ma ema juurest maalt lahkun, siis ütleb ta mulle alati, et ära kihuta,” räägib Marta Vaarik (21) Buduaarile. Tõsi ta on, sest liikluskultuur meie pisikesel Maarjamaal on täiesti käest ära.

“Kui ma ema juurest maalt lahkun, siis ütleb ta mulle alati, et ära kihuta,” räägib Marta Vaarik (21) Buduaarile. Tõsi ta on, sest liikluskultuur meie pisikesel Maarjamaal on täiesti käest ära.

Iga päev puutume kokku tõeliste liiklushuligaanidega, kes närviliselt ühelt sõidurajalt teisele kimavad. Suunatuli ei ole nende pärusmaa ja valgusfoorid segavad ühtlast sõidutempot. Tihti tõstatatakse küsimus, millele vastust ei anna keegi: “Kus on Eesti politsei?”
 
Tõeliseks liiklushuligaaniks Marta end ei pea, kuid kiirete ja mugavate autode vastu pole tal midagi. Siiski on tulnud tal kogeda ka natuke halvemaid sõiduvahendeid. “Minu esimene auto oli vana pikap, valge Volvo. Ülevaatust see sõiduvahend läbinud ei olnud, kuid arvasin, et sõita võib siiski. Ajasin pande kokku ja kimasime maalt linna poole. Sõidukaaslasteks olid lõbus seltskond ja vali muusika. Äkki märkasin tahavaatepeeglis politseiautot, mis mulle peatumiseks vastava märguande andis,” räägib Marta.

Politseiauto tagaistmel värises noor juht nagu haavaleht. Kolm kurja politseinikut veendusid Marta auto seisukorras ja said aru, et ülevaatust sõiduvahendil pole. “Hakkasin nutma, sest nii kahju oli endast ja kiiruse ületamine oli ka väike,” nendib Marta. Politseinike vaidlust illustreeris vaikne nuuksumine tagaistmel, millele järgnes paarisaja kroonine trahv.

Tänaseks on Marta autorooli keeranud peaaegu 4 aastat. Siiski paneb ta noortele sõitjatele südamele, et mitte kihutada ja sõita vastavalt enda võimetele.

 

/Leemet Prits/