Dane blogi: jõulud siin ja sealpool maakera

Sellel aastal tunduvad jõulud mulle kuidagi erilisemad kui varasematel aastatel. Kõik on justkui veidi ilusam, valgem ja rahulikum kui eelmistel aastatel. Muidugi võib asi olla ka selles, et kaks aastat järjest päikese käes suutsid mind lund, külma ja jõulutulukesi niimoodi igatsema panna, et ei saa neist enam iial küllalt. Ja eemalolek oma perest ja sõpradest jättis tegelikkuses kuskile südamesoppi ikkagi päris korraliku  augu, nii, et nüüd perekeskne aeg nii väärtuslik tundub ja sellest kuidagi liialt ei saa.

Minu esimene nii jõulu- kui aastavahetuseperiood Austraalias möödus näiteks täiesti hullumeelse töötempo all. Jõudsime novembris Perthi ja juba paari nädala pärast saime tööle 18 km mandrist asuvale imeilusale saarele - Rottnest Islandile. Võib öelda, et suure osa lääne-austraallaste jaoks on Rottnest kui kuurortsaar, kuhu piisava finantsi olemasolul igaks tähtpäevaks puhkama minnakse. Töövestlusel panustasime loomulikult oma säravatele naeratustele ja valetasime kõiksugu toitlustusettevõtetega seotud töökogemusi kokku, sest rahad olid meil täielikult otsas ja tööd oli vaja. Ütlesime, et saaksime kohe alustada ja et tegelikult võtsimegi juba oma kohvrid saarele kaasa, et saaks siia jääda. Meie õnneks oli hotell täielikult täis, seega oli neil õhtusöögiks lisa staffi väga vaja. Saime töövormid kätte ja 30 minutit hiljem seisimegi restoranis ja kuulasime tööülesanded. 

Meie esimene "proovipäev" kestis halastamatud 10 tundi. Ülemused ja kaastöötajad olid pärit Taist, Taiwanist, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Brasiiliast, Maltalt, Iirimaalt , Inglismaalt ja Austraaliast, kes kõik juhendasid meid läbisegi eri aktsente kasutades. Tol õhtul oli täismaja ja kui restoranis ootab 200 kliendi teenindamist, ei ole kahjuks kellelgi aega sulle asju puust ja punaseks ette teha. Niisiis jätsime nii palju meelde kui suutsime ja tormasime, päkamütsid peas, köögist saali, saalist baari, baarist väliterrassile ja tagasi kööki - dollarid silme ees.

Järgmise aasta jõuludel oli mul samuti punane müts peas, aga töövormi asemel seljas punased bikiinid. Jõulud kui periood, mil võtta aeg maha ja keeta kodus glögi, veeta aega oma pere ja sõprade seltsis ja teha väike külastuskäik kirikusse, ei ole ühelegi austraallasele midagi isegi sellesarnast. Jõulud on ennekõike siiski punased kalendripäevad ehk siis kõik on töölt ja koolist priid. Ja see tähendab ainult üht – pidu. Samuti on detsember-jaanuar Austraalia ühed kuumimad perioodid, seega viivad kõigi teed randa, punased tutimütsid peas. Lisaks 30SPFiga päikesekreemile on kindlasti kaasas suurim saadaolev kaasaskantav külmik täis külmasid õllesid ja breezereid, paar pakki krõpsu ja lastele võibolla mõned snickersid. Rannalina laotatakse kuumale liivale maha ning laud kaetakse snäkkide ja jääkuubikutest täis joogitopsidega. Missugune rikkalik jõululaud! :)

Üks pisiasi häiris mind sealse jõulurõõmu juures veel. Ma loomulikult ei tea, kas kõikjal niiviisi toimetatakse ja loodan siiralt, et siiski mitte, aga nende peredega, kellega mina kokku puutusin, oli kogu kingituste-kammaijaa suhteliselt absurdne. Mul endal on kolm nooremat õde ja üks neist sai alles mõned aastad tagasi teada tõsiasjast, et kingitused ei tule jõuluvanalt, vaid emmelt-issilt. Ta oli siis u 10-aastane. Seal aga oli meie kohustus minna ühe 6-aastase tüdrukuga koos poodidesse, et ta saaks omale välja valida meelepärase kingituse, mille toob Jõuluvana talle MEIE poolt. Ja nii sai ta igalt pereliikmelt (vanemad, tädid, naabrid ja ristivanemad muidugi kaasaarvatud) ühe kingituse sisse nõuda. Nii teadis ta kuuse alt kinke avades täpselt, kui palju tal neid olema peaks ja kui peaks mõni puudu olema, kelle poole küsiv pilk suunata. Ta teadis ja uskus ka Jõuluvana olemasolu, aga seda umbes selliselt, et taadike elab kuskil Lapimaal ja ei jaksa iial oma põhjapõtradega nii kaugele kui Austraaliasse lennata. Seega tuli pereliikmetel see kinkide asi enda peale võtta. Ja mis sai lastel selle vastu olla, kinke sai nii ju rohkem.

Mind ei paistnud selline jõulude tähistamine seal olles tegelikult üldse häirivat. Tol ajal ei pidanud ma ka Eesti jõulutraditsioone millekski väga eriliseks, seega veetsin hea meelega  detsembri lõpud päikese käes kõrbedes ja breezereid limpsates. Kuid ma ei tea, kas hakkan vanaks jääma või milles asi, aga Eesti talv ja jõulueelne periood tundub mulle taas kodus olles kuidagi uskumatult eriline. Kui ilusaks kõik meie ümber muutub, kui lumi on maas. Ja kuidas mulle nii meeldib tutimüts pähe tõmmata, lõputult eri pikkuses/värvis/tegumoes kampsuneid kokku osta, piparkookidele võimalikult andekaid glasuurimustreid peale teha, hommikuti autos oma uuest termosest (neid võiks mul vähemalt 20 olla) kuuma teed juua ja Mariah Carey "All I want for Christmas is you" kaasa laulda. Minus on tärganud mingi enneolematu armastus jõulude vastu ja kui ma paar päeva tagasi ütlesin sellise lause kõval häälel välja nagu: "Ma ei tahagi enam suve, Eestis võiks koguaeg talv olla", siis sain reaktsiooniks muidugi pärani silmad ning naerupahvaka ja kuigi ma ka ise selle peale kaasa naersin, tundsin sisimas siiski, et tegelikult ma ikkagi nii mõtlen.

Minu poolt jäiseid jõulupühi, aga sooje südameid!

Dane