MAILI METSSALU: Sooloplaat on minu sisemine uuestisünd

„Mul on õnn olla suur jah-inimene, vaimustun ja süttin nii enda kui teiste ideedest kergesti. Kui armastan seda, mida teen, siis pühendun sageli nii sügavalt, et unustan süüa ja magada,” räägib Maili oma töönarkomaaniasse kalduvast loomusest ja tunnistab, et töörabamine on tema jaoks olnud alateadlikult ka põgenemine.

Kümme aastat tagasi, kui teatrikool oli lõpusirgel, sai ta tööalaselt vaimse trauma ning see saatis teda pikki aastaid. „Praegu näen, et hoidsin sellest, mida mulle tol ajal öeldi, ise kõvasti kinni, võtsin oma identiteedi osaks ja ei julgenud end toetada, tõestada ja endasse uskuda. Ma ei kuulnud enam ka head, mida mulle öeldi,” räägib ta sellest, kuidas toona saadud kriitika teda mõjutas ja kuidas see teda tõelise kutsumusega tegelemisest eemale triivis. „Suundusin alateadlikult otsima eneseteostust kõigest muust kui näitlemisest ja muusikast, mille järgi mu süda tegelikult kõige rohkem janunes. Sellest sündis küll ka väga palju vägevat ja koostöötundest kantud ilu, kuid samas peitsin need kõige suuremad soovid kuhugi väga sügavale ära,” räägib Maili oma teekonnast.

Viimase viieteist aasta jooksul on ta käivitanud mitmeid festivale, millest kõige omasemaks peab Raplas toimuvat Kultuurifestivali SÄRIN, mis toob igal sügisel publikuni ägedaid leide eesti teatri, kunsti, muusika, filmi ja kirjanduse maastikelt. Lisaks on Maili loonud erinevaid projekte nii muusika, filmi kui ka teatri valdkonnas ning avaldanud omaloomingut ja arhiivimaterjalide töötlusi pärimusmuusika ansambliga RÜÜT.

Ühe maagilise unenäo tõukel käivitas ta koos oma näitlejatest ja muusikutest sõpradega kümme aastat tagasi Rändteatri Vaba Vanker, millega on külastatud üle 200 Eesti väikepiirkonna ja külakese, kuhu suured teatrid ei lähe. „See on olnud minu ja meie trupi panus Eesti kultuuri säilimisse ja mõnes mõttes ka edasiarendamisse, sest vabade vankriliste jaoks on oluline, et pärimus poleks tolmune ja kauge pedagoogitsemine, et nii ja nii tuleb teha, vaid et selles oleks eluvaim sees ja see puudutaks päriselt ka tänapäeva inimest. Tagasiside järgi tundub, et see on meil ka õnnestunud,” on Maili tehtu üle rõõmus. 

Siiski varjutas Maili tegemisi sageli suur sisemine ebakindlus, pidev endas kahtlemine ja ületöötamine. „See kõik muidugi õpetas väga palju ning tegelikult ei vahetaks ma seda kogemust millegi vastu, kuid pärast 10-aastat sisemist võitlust stiilis „kas ma olen üldse midagi väärt, kõik mu sõbrad on palju rohkem saavutanud ja ehk peaks end üldse kuhugi ära peitma,” jõudsin lõpuks kirgastava vabaduseni – tegelikult ei loe mitte kellegi teise arvamus. Oluline on iseenda südamerahu ja see, kas naudin ja usun oma loodut. Mitte kellelgi pole õigust teise loomust või loodut maha teha. Ja tegelik vastutus oma elu ja loomingu eest tuleb meil kõigil ise võtta,” jagab Maili oma taipamisi. 

Maili näeb ka õpetaja rollis olles, kuidas on palju „katki läinud inimesi”, kes hoiavad kinni mõnest neile öeldud lausest või traumast, mis neid alla tõmbab ja lukku paneb. „Vahel mõjutavad meid sellised kogemused alateadlikult isegi igapäevaseid otsuseid ja valikuid tehes, varjutades nii kogu loomuliku enesearengu. Kuuldu pärast pidurdame ennast pidevalt, teeme end väiksemaks ja tühisemaks,” räägib Maili ja lisab, et tegelikult on meil vaja järeleandmatult otsida sooja ja head tunnet meis endas, sest vaid nii saame tundma õppida meie tõelisi unistusi ja soove, mis meid käivitavad ja mis meid edasi aitavad. „Vahel tuleb välisest taagast vabanemiseks tõsta lihtsalt keskmised sõrmed püsti ning minna julgelt oma rada,” ütleb Maili naerdes.

Sügisel ilmus Mailil esimene sooloplaat „Kahe une vahel”, kus esitab enda loodud muusikat. Albumi kohta ütleb ta, et see on tema sisemine uuestisünd. „Seda plaati tehes õppisin taas oma sisemist tulesädet usaldama ja seda nii oma loomingut luues kui ka esitades,” ütleb Maili. Selle plaadiga võttis ta kokku ligi kümme aastat kestnud heitliku perioodi. „Juba tahaks teist albumit küpsetama hakata, sest lugusid tuleb järjest juurde. Praegu käib mul endas uue, jazzilikuma ja naiselikuma külje avastamine ja kuigi ma ei tea, kui kaugele selle muusikaga jõuan, usun selle olulisusesse ja oma loomingulisse kohalollu,” kinnitab Maili veendunult. 

Raadio Tallinna toimetus kirjutas Maili plaadist järgmiselt: „Laulja-laulukirjutaja soolodebüüt on kõike muud kui lihtsakoeline, olles samas ka kõike muud kui pretensioonikas – ta balansseerib delikaatselt mingitel elu udulaamalistel sagedustel. Nõnda muutubki Metssalu nendel uduväljade ja virmaliste vahelistel maastikel teenäitajaks neile, kel on vaja ennast välise maailma virvarri keerisest sissepoole pöörata ja seal avanevate, vahest ootamatutegi vaadetega kohtuda-kohaneda.”

Enda kuulamiskogemuse põhjal saan öelda, et tegemist on teraapilise plaadiga, mis algab küll helgelt ja kergelt, ent juhatab meid seejärel sügavale enda sisse, kraabib südamepõhjani ja teeb hinge hellaks, ent lõpuks tõstab meid üles, lausa Linnutee kõrgusele ning annab tiivad.

Maili laul „Siia laotan südame” oli möödunud suvel Eesti Naiste Tantsupeo tunnusmeloodiaks ja tema laul „Mina ja meri” kõlab neidudekoori esituses sellesuvisel noorte laulu- ja tantsupeol.

„Mida praegu inimestele soovin öelda, on loomingulise julguse leidmise sõnum – tee seda, mida sa tõeliselt soovid, usu endasse, arenda oma võimeid, keskendu ja loo!” ütleb Maili inspireerivalt.