Anni lugu: mees jumaldab oma vanemaid rohkem kui meid

Tere, kirjutan ka siis oma loo ja jagan oma muret. Minu probleem on selles, et mehe jaoks on endiselt tema vanemad kõige olulisemad inimesed. Kui ta nendega koos on, siis mind ja meie last nagu polekski.  Ausalt öeldes hakkab see mind väsitama ja tekib soov loobuda. Kas kellelgi on kogemust ja ütleks, et see ei jää igavesti nii ...

Ma saan aru, et igaüks peab oma vanemaid austama, aga minu mees läheb selles osas üle piiri. Ta silmnähtavalt jumaldab neid ja olen kindel, et vanemad on talle tähtsamad kui mina ja meie laps. Ta võib hetkega oma arvamust muuta, kui isa midagi muud arvab.  Mul pole kunagi isa olnud, olen pidanud ise enda eest otsustama ja end majandama juba varajasest noorusest ning ise mõtlema, kuidas eluga hakkama saada. Seetõttu võib olla ma ei mõista seda suurt vajadust igas asjas vanematega nõu pidada, kõiki meie pere asju nendega läbi rääkida ja otsuseid langetada vanemate soovist ja vajadustest lähtuvalt. 

Neid näiteid, mida siin välja tuua, on sadu, aga kirjutan mõned, mis hetkel meelde tulevad. Näiteks eelolev aastavahetus. Planeerisime 8 kuud, et kogume raha ja sõidame 2015. aastat vastu võtma sooja Tai päikese alla. Kui kätte jõudis augustikuu ja vaja oli lennupileteid broneerida, siis teatas mees, et ikkagi ei saa sõita, sest tema vanemad tahavad, et me aastavahetuse nende juures maal oleksime. Seal pidi nii ilus olema lumega, ja pealegi lapselt ei tohi ära võtta jõulutunnet. Isa olla öelnud, et milleks sõita nii kaugele aastavahetuseks, mis on kõige kallim aeg reisimiseks ja meil ju alles oli soe suvi, kas tõesti sellest jäi väheks? No mida?! Ma olen oma palgast raha kõrvale pannud, planeerinud ja selle kõik mehega eelnevalt kokku leppinud, aga nüüd siis otsustab äi, kas ja kus me peaks aastavahetust vastu võtma. 

Kogu meie pere rahamajandus on samuti äia käpa all. Päris alguses, kui ma oma mehega tutvusin, uuris äi, et kus ma töötan ja palju ma teenin. Mina sinisilmne ka ütlesin talle, et mis mu palk on, ja nüüd siis käib järjepidev minu raha planeerimine. Arvutab teine kuu alguses, palju me teenisime ja teeb ettepanekuid, mida me peaks selle rahaga tegema.  Vabandage väga, aga ma olen naine, tahan mõnikord ka iseenda peale kulutada ja leian, et äi ei peaks küll ütlema, kuidas mina oma raha kulutan.  Julgesin seda ka äiale öelda ja ta leidis, et pillav elustiil ei ole mõistlik minu vanuses (olen 31). Et kas ma juba viimase kümne aasta jooksul pole piisavalt saanud endale kingi, kleite ja huulepulki osta? Mees muidugi kiidab kõik oma isa ja ema väited heaks ja veenab ka mind seda jura kuulama. Ütleb, et nad on kogenud inimesed, nendesse tuleb  lugupidavalt suhtuda.  Mulle tundub, et see on tema viis meid nn lepitada ja tegelikult ka tema ei tahaks kõike kuulda võtta, aga ta ei taha tülisid, mis siis tekitavad, kui me ei käitu vastavalt vanemate soovile. Mees arvab, et milleks tülli minna nii väikeste asjade pärast, parem ikka teha nii nagu nemad ütlevad või vähemalt mitte vastu vaielda. 

Häirib ka see, et kõik vabad päevad soovib mees vanemate juures olla. Ta on harjunud sööma oma ema sööke (ka minu söögid maitsevad) ja siis ta tahab iga nädal neid saada. Samuti leiab ta, et on kogu aeg vaja midagi vanemate juures parandada, korrastada, ehitada. Samal ajal vajab ka meie kodu mehekätt.

Üldiselt ei ole ta vanemad pahad, neil oli lihtsalt omad põhimõtted ja arusaamad asjadest, mis ei klapi tänapäeva noorte mõtlemisega. Nad hoolitsevad meie pere ja lapse eest ning näha on, et armastavad nii oma poega kui lapselast väga. Teevad ka ise kingitusi alati, kui külla tulevad. Näiteks sügisel kui marjad-seened valmis on, siis korjavad alati ka meile. 

Alguses mulle see isegi meeldis, et mees vanematega arvestab, sest räägitakse ju, et kui mees suhtub lugupidavalt oma vanematesse, siis hakkab ta samamoodi suhtuma ka oma perekonda. Ja ega mul polegi midagi ette heita talle - ta arvestab alati minuga. Aga ainult seni, kuni tema vanematel tekib teine arvamus kui mul. Näiteks eile oli meil jälle probleem,  kuna tema ema meelest peaksin ma akna alla tekitama väikese tiigikese ja kiviktaimla. Minu meelest on see nii 80ndate suvilate stiil ja mulle see ei meeldi. Olime mehega juba ammu kokku leppinud, et meil on maja ees lihtsalt muru ja nüüd pärast ema soovitusi on ka mees seisukohta muutnud. Kui talle seda mainin, siis ta ütleb, et mis ta teha saab, et talle ema mõte tundub mõistlikum kui minu mõte. 

Ja siis need igaõhtused telefonikõned vanematele, kus tuleb kõik ette kanda, mida keegi päeval tegi või kuidas tööl läks. Kas sa said selle lepingu tehtud? Kas sa selle kliendiga said kokku, mis ta otsustas? Kus sa täna lõunat sõid? Mis teil õhtuks süüa on? Kõik detailid on vaja vanematele ette kanda. Ja oleks, et ta piirdub vaid enda eluga, aga ka minu päeva tegemised jutustab ta ämmale ja äiale ümber, muidu nad pidavat solvuma.

Mainimata ei saa jätta ka uhkeid kingitusi oma vanematele. Vanast ajast, kui mees veel üksik oli, siis oli tal kindlasti ka vaba raha rohkem ja siis ta hellitas vanemad ära, kinkides neile sünnipäevadeks ja tähtpäevadeks spaapakette ja isegi välisreise või lennupileteid. Nüüd aga on meil endal 3 pereliiget ja ausalt  öelda ei peaks tegema nii kalleid kingitusi enam. Või tundub teile, et ma olen kade? Ma ei saa enam ise ka aru, kes siin see paha on. Ämma-äia meelest olen see loomulikult mina. Aga kui minu 50eurosed kingad on liiga kallid, samas vanematele niisama külla minnes 50eurone lõhn emale kinkida on normaalne, siis minu meelest on meie peres midagi valesti.

Buduaarile Annilt
PS! Kui sul on oma lugu rääkida, siis saada see [email protected]. Iga avaldatud loo eest maksame honorari.