Vaagnaluu murdnud Gerli Rosenfeld: vedas, et ma pea peale ei kukkunud

Vaagnaluu murdnud Gerli Rosenfeld: vedas, et ma pea peale ei kukkunud

Näitleja Gerli Rosenfeldiga juhtus selle aasta 1. mail ränk õnnetus, nimelt diagnoositi tal õnnetu kukkumise tagajärjel vaagnaluu hulgimurd. Kuigi täna saab Gerli juba ilma karkudeta hakkama, pole viimased kaks kuud tema jaoks just kõige õnnelikum eluperiood olnud. Õnnetuse tulemusena ei tohi Gerli enne 2017. aastat isegi lapse saamisele mõelda …

Näitleja Gerli Rosenfeldiga juhtus selle aasta 1. mail ränk õnnetus, nimelt diagnoositi tal õnnetu kukkumise tagajärjel vaagnaluu hulgimurd. Kuigi täna saab Gerli juba ilma karkudeta hakkama, pole viimased kaks kuud tema jaoks just kõige õnnelikum eluperiood olnud. Õnnetuse tulemusena ei tohi Gerli enne 2017. aastat isegi lapse saamisele mõelda …

Sellest, kuidas Gerlil praegu läheb ja kuidas õnnetuse tagajärjed tema edasist elu mõjutavad, loe lähemalt allpool.

Gerli tunnistab, et iga õnnetus mõjutab inimese elu ja sinna pole midagi parata. “Ma olen väga õnnelik, et saan omal jalal kõndida ja seda ilma defektita. Sõitsin bussiga Tartusse mõnda aega tagasi ja need kaks ja pool tundi seal istuda oli üpriski raske ning ebamugav. Pikki jalutuskäike ma ette veel ei võta, kuna õnnetuse käigus sai viga ka mu põlv, mis teeb kohati suurt valu. Mulle on soovituslik laste saamine ainult keisrilõike abil ja enne 2017. aastat ei tohiks last kandma hakata,” tõdeb Gerli.

Kõige raskemaks kujunesid esimesed kaks nädalat pärast õnnetust. “Lamasin ainult selili ja kolmandal nädalal hakkasin end voodis vaikselt keerama. Karkudel veetsin kuus nädalat ning praegu teen mitmeid erinevaid harjutusi, mis on mõeldud just sellisest murrust taastumiseks. Kui nüüd täpsem olla, siis lisaks ristluule murdus mul ka jalgevahelt üks luu kahest kohast, mis hoiab kinni reielihaseid. Ehk siis vasakut jalga pidin uuesti treenima kõndimiseks ja midagi meeldivat selles polnud,” tõdeb Gerli.

Seda, millal ta täiesti terveks saab, on raske öelda. “Viimane röntgen näitas, et kõik luud ei ole veel kokku kasvanud. Ma ei tohi joosta, hüpata ega harrastada ühtegi spordiala, mis otseselt keha ja luid põrutaks. Trenni juurde tohin tagasi minna sügise teisest poolest alates, mitte varem,” ütleb Gerli.

Vaatamata rängale õnnetusele jääb Gerli positiivseks. “Lõpmatuseni nutta ja halada ei ole mõtet. Jah, alguses on see normaalne … Kui ma haiglas olin, siis ma nutsin iga päev. Ma vahepeal ei saanud aru, kas ma nutan suurest valust või segadusest, hirmust või millest iganes. Kodus tõmbas pisara siis silma, kui ma mingite asjadega hakkama ei saanud. Näiteks kui midagi kukkus maha ja ma ei saanud kummardada, et seda üles võtta. Koguaeg oli selline abitu ja kasutu tunne,” meenutab Gerli.

Gerli on alati olnud seltskonda armastav aktiivne inimene ning isegi vaagnaluu murd ei suutnud teda pikaks ajaks voodisse aheldada. Avalikel üritusel käimine pani aga inimesed kommenteerima. Alguse said kahtlused, et kas Gerli äkki teeskles kogu õnnetust … “See, kui kuskil on artikkel, et Gerli Rosenfeld käis karkudega kontsertit kuulamas ja jõi šampust, et kas tal äkki polegi midagi katki, siis so what? Kas inimene, kellel on mingi vigastus, ei tohi käia väljas? Kas ma oleksin pidanud terve see aeg kodus patja nutma ja vinguma, kui halb elu mul on? See, kui ma võtan ennast kokku ja lähen enda luumurruga kuskile välja, kuna see on ka arsti poolt lubatud, ei tähenda, et mu vigastus oleks olnud kergem või poleks seda nagu olnudki,” möönab Gerli.

Tegelikult oleks asi võinud lõppeda tunduvalt hullemini ja täna on Gerli tänulik, et ta elus on. “Röntgeni pealt on näha, kui vähe jäi puudu seljaajust selle kukkumise tagajärjel ja ma olen õnnelik, et ma nii kergelt pääsesin. Ma mõtlen päris tihti, mis oleks, kui ma oleksin pea või selja peale kukkunud. Seega ma saan öelda, et mu õnnetus oli väga õnnelik, kuid seda valu ei sooviks mitte kellelegi.”

Karin Karu