Nipinurk

Joogaõpetaja Katrin Kivi, kes Ühenduses High on Life enesearengufestivalil BlissJooga tundi annab, sõnab, et tema jaoks on alati olnud oluline vaimse ja füüsilise poole tasakaal. „Nii nagu me hoiame oma kodu korras, on loomulik ju hoolitseda ka oma hinge kodu eest,“ arvab ta.

Holistilise Teraapia Instituudi lõpetanud terapeut, harfimängija, muusikalooja ja sisemist tasakaalu suurendavate praktikate õpetaja Kreet Rosin-Pindmaa kirjutab oma peagi ilmuvas raamatus „Elamise loomulik kergus: häirivate emotsioonide mõju vähendamine ning sisemise rahu ja elurõõmu suurendamine koputusteraapia ja hiina meditsiini abil“, kuidas oma emotsioone hoida positiivsena. Ta ütleb, et alateadvust võib kujutleda kui aeda ning uskumusi kui aias kasvavaid taimi. Siin on 12 mõtet, kuidas see aed ilusana hoida!

Enesearengu teejuht Tiit Trofimov ütleb oma raamatus “Lõpp on algus. Julgus elada iseendana”, et mediteerimine õpetab meid rahulikult paigal olema. Kuna enamiku inimeste sees on palju ärevust, siis tahavad nad kogu aeg liikumises olla: pidevalt telefoni näppida, kellegagi rääkida, telekat vaadata, suitsetada jne. Sest nii kui sa millegagi otseselt ei tegele ja miski su tähelepanu ei köida, pead vaatama, mis su südames ja hinges toimub, lihtsam on selle eest mingisse tegevusse põgeneda. Mõtlemapanev uuring Ameerikas Virginia ülikoolis tehti 2014. aastal üks katse, kus jäeti tudengid 15 minutiks tühja ruumi, neil ei olnud telefone, pastakaid ega midagi muud, mis oleks nende tähelepanu köitnud, ainult nemad ja nende enda mõtted. Siiski, ruumis oli üks aparaat, mis andis katses osalejatele, kes ei soovinud oma mõtetega üksi jääda, soovi korral väikseid elektrišokke. 67% mees- ja 25% naistudengitest olid nõus pigem elektrilööki saama, kui iseendaga olemise ebamugavust taluma. Mõtlemapanevad numbrid. Trofimov tõdeb, et probleemi suurusest saab aru kas või kohvikus istudes ja inimeste jalgu vaadates. Neid, kes rahulikult paigal istuvad, on vähem kui neid, kelle päkk edasi-tagasi tõmbleb või jalg vastu põrandat põntsub, nagu lööks mõne eriti tempoka laulu takti. Sisemine ärevus ja rahutus ei lase neil paigale jääda. Kui sa suudad hetkeks rahuneda, vaadata oma mõtteid, jälgida hingamist ja seda, mis su kehas toimub, siis see ongi see rahu, mida sa edaspidi palju rohkem tundma hakkad. See on iseendaga kontaktis olemine. Kui sa võtad aja iseendale, vaatled ja tunnetad oma sisemuses toimuvat, tulevad õiged vastused alateadvusest ise üles Trofimov tõdeb, et esialgu sa võib-olla ei oska neid märgata, aga üsna varsti tead, milline vastus tekitab su kehas hea tunde ja milline mitte. Lääne inimesed teevad otsuseid mõistusega, väga harva püüavad tunnetada, kas see samm, mida nad on astumas, on nende sügavamate soovidega kooskõlas või tahab ego asjad enda järgi paika saada. Meditatsioon on praktika. Seal pole õppida suurt midagi, praktiseerida aga küll Trofimov selgitab, et mediteerimise edu sõltub sellest, kui palju sa harjutada viitsid. Kui sa kümmet minutit ei leia, siis võta igal õhtul kas või viis, hinga sel ajal rahulikult ja tunneta oma keha. Tema igaõhtuse rutiini juurde kuulub mediteerimine juba palju aastaid. Ta tõmbab fookuse endasse, tunnetan keha ja hingamist ning kutsub oma hinge osakesed tagasi. “Olen päeva jooksul paljude inimestega kohtunud, emotsionaalseid vestlusi pidanud ja nii meeldivatesse kui vahel ka ebameeldivatesse olukordadesse sattunud. Minu hing on osaliselt sinna maha jäänud ja mul on lõpuks raske oma tegemistele ja tahtmistele keskenduda. Sellepärast ütlen enne magama jäämist endale: „Kutsun oma hinge osakesed puhta ja valge energiaga oma hinge koju tagasi.“ Ja samamoodi saadan teisele nende energia tagasi: „Kogu selle energia, mis ei kuulu mulle, saadan tagasi sinna, kust see tuli,“ kirjeldab ta ja kinnitab, et need asjad toimivad, usud või mitte.